1.59

Mulle helistati. Üks umbkeelne venelanna helistas õigemini, et öelda, et ma olen võitnud reisi. Tal oli nähtavasti see päheõpitud eestikeelne lause. Mul oli väga hea meel, sest ma just olin osalenud jälle mingis netiasjas ja seal olid auhinnaks reisid umbes Marokosse ja värkki. Ja ma ei kahelnud hetkegi, et see on see. Mulle helistati just siis, kui me olime parajasti Hediga teatris. See oli lihtsalt üks pime ruum ja inimesed muudkui rääkisid telefoniga, kuigi etendus käis ja siis Merle Liivak, see Kosmo peatoimetaja, kes oli ka kohanäitaja ja piletikontroll muudkui käskis kõigil vait olla, sest etendus käis. No igatahes, ma olin rõõmus, et ma saan sõita Marokosse ja siis kohe küsisin, et millal ja kas ma võin kellegi kaasa võtta ja kas nad maksavad kõik kinni ja kui kauaks ja et siis ma pean töölt küsima ennast ära ja asju. Aga see naine ei saanud toru otsas midagi aru. Ta ütles pool vene keeles, et homme hommikul ja Maroko se kohanimi küll ei olnud. See oli mingi täiesti tundmatu nimi, aga mitte sooja-maa-puhkuse-maa. Ma olin üllatunud. Panin toru ära ja kuna ma olin teatris koos Hediga, siis saime seda kohe hakata arutama. Selleks ajaks oli juba suurem osa inimesi ka ära läinud ja oli ainult nõutu näoga Merle Liivak alles. Igatahes ma mõtlesin, et no mis iganes, ikka lähen. Ja samal õhtul pidin kokku saama oma reisikaaslastega. Kellest ma tundsin ainult kahte inimest. Ja siis muidugi selgus, et ma ei võitnud mingit reisi, vaid et neil oli mingist imeliku-jalgpalli meeskonnast inimene puudu ja mina se olin. See jalgpall seisnes selles, et pidi üksteist vahukustutitega laskma ja samal ajal autosid ümber lükkama. Mis oli päris okei. Igatahes jäi meil sinna minemata, sest me pidime minema rongiga. Ja rongijuht oli üks Sütevaka tüdruk. Merilin or something (hate her, hate her) ja kuna ta oli apseluutselt juua täis, ei olnud kedagi teist, kes oleks rongi juhtinud. Ja ma lähen nüüd oma päriselu juurde tagasi.

Le Coq

Sain täna kokku Olaviga, keda ma ei ole näinud nii ammu, et ma isegi ei mäleta enam, millal viimane kord oli. Nüüd on igatahes viimane kord täna. Eniveis. Hakkasime rääkima igasugustest asjadest ja ta jõudis välja päris laheda poindini. Et näiteks, kui sa hakkad käima kellegagi, siis võiks kuskil olla selline andmebaas, kus endised tüdrukud näiteks kirjutaks nagu põhjalikke analüüse ja siis saaks sealt lugeda, kui arvad, et peaks lugema ja siis kohe näeks ära, kas on mõtet hakata üritama või mitte. Noh nagu sellised ausad faktid, mitte vihaga visatud asjad. Mulle lihtsalt pakkus nii hirmsasti nalja, et selle peale tuli Olavi ja mitte keegi teine. Mitte, et mul oleks sellist asja vaja, aga ma tean kedagi, kellel oleks ja siis ta ei saaks praegu muudkui mööda päid ja jalgu. Et tal oleks küll päris hea meel, ma usun.

Loungini taasavamine

Pärnus tehti uuesti lahti selline koht nagu Club Loungin Mai kino all. Kus ma väiksena käisin. Ja läksin siis sinna jälle. Koos oma selliste keskkooli klassiõdedega, kellega ma pole mitu aastat rääkinud. Ja koolis me ka kunagi ei rääkinud. Ainult üks kord see üks tüdruk, vist Merilin, ja ta poiss-sõber viisid mind selle poiss-sõbra naljaka džiibiga rannast koju. Eniveis. Me muudkui käisime Lounginis iga õhtu. Või no hästi sageli. Ja mu ema oli seal ka alati kaasas. Sest ta müüs seal inimestele narkot. Ja kõik teadsid, et ta müüb. Mina teadsin ka. Ja see oli okei ja normaalne. Ükskord me läksime sinna Elmeriga. Autoga. Sõitsime kuskilt mere äärest sinna. Ja Elmeril oli muidugi kaasas õhupüss. Ja siis me tegime pausi, et lasta natuke linde mere ääres. Aga kallas oli igalt poolt jube kaldus. Ja siis Elmer pani teki maha kalda äärde. Ja siis me mõlemad istusime sinna teki peale rätsepistes. Mina istusin Elmeri selja taga. Ja siis iga kord kui ta sihtima hakkas, libisesime sealt kalda pealt alla. Naljakas oli see, et Elmer ei saanud kunagi aru, kui me libisesime, vaid alles siis sai aru, kui me olime juba alla ära libisenud. Ja mina ei saanud aru, kuidas ta aru ei saa. Aga ma annan talle andeks, sest õues oli väga pime.

Ja kurbmäng on selline mäng, kus üks mängija on mängu lõppedes kurb ja ühtlasi ka võidumees!

Take it from here u bitch

Mul pidi olema eksam. Vürstil ka. Või no meil koos. Reedel. Aga siis tuli välja, et ma pidin olema tööl. Vürst ei oleks nagunii tulnud seda eksamit tegema. See on see põhimõte, et esimesel korral mitte kunagi. See oli mingi hästi lihtne aine. Mingi nii lihtne ja imelik aine, mida tegelikult ei õpetatagi. Ja selleks eksamiks pidi ette valmistama kodus mingit trääni. A´la mingi kausi pidi ise värvima. Ja ma ostsin helerohelise kausi. Savist. Ja värvisin selle hõbedaseks üleni. Ja siis tuligi välja, et ma ei saa sinna eksamile nagunii minna. Sest on töö. Aga Vürstil oli kaks väikest õde. Nagu päris väikest. Nagu viiene ja seitsmene. Ja siis see üks hakkas hullult jaurama, et ta tahab seda kaussi endale. Ja siis, et see oleks lahedam, tegin ma sellele värvilistest väikestest pärlitest peale kana. Ja siis see väike õde tal oli väga äksis. Aga teine õde oli kurb, sest ta ei saanud midagi. Ja mina värvisin terve oma vasaku käe selle hõbedase värviga kokku ja mäkerdasin sinna sisse ka natuke mingit punast värvi ja lasin ära kuivada nii, et sellest tekkis kinnas. Ja siis andsin selle kinda sellele teisele õele, kes oli ka rõõmus.
Et. Jaa jaa. Ma olen sama hea inimene niisama ka.

Kes magab, see näeb

Meil oli Rakvere teatris kontsert. Ma ei ole seal ikka jubedalt ammu käinud, aga loomulikult ei näinud see välja midagi nagu vanasti. Kuidagi lava oli siuke kohvikumoodi. Või no täpselt enne etendust pidime esinema igastahes. Ja poisid läksid juba lavale ja hakkasid Opticali algust mängima. Siis ma veel niimoodi hüüatasin neile, et hei, ma käin kähku vetsus ära. Seal oli väga pikk järjekord. Ja inimesed muudkui voorisid sisse ja välja. Ja loomulikult läks mul seal ilge aeg. Ja muudkui oli kuulda, kuidas nad mängivad seda Opticali algust. Jälle ja jälle. Ja kui ma vetsust tagasi jõudsin, oli juba etendus peal. Ja kõik olid vihased, sest korraldaja oli nad ära ajanud lavalt, sest nad ei osanud midagi muud mängida.

See oli üleeile.

Elu Motod

Elu on komm. Lutsuta kuni moos vastu tuleb.
by Leen 23.05.2006

Elu on komm. Lutsuta kuni seksi saab.
by Laura 23.05.2006

inspireeritud Brokeback Mountainist, mille pilti ei näinud ja sõnadest aru ei saanud.

...ja pudel rummi

Jah, sellest see oli.
Üks jube segane uni. Me olime Pärnus. Päris mitmekesi. Ja ootasime õhtul kuskil mingi peo ukse taga. Ja tuli Katu, kes oli apseluutselt täiesti purjus ja kelle ma olin lubanud koju saata. Aga ta oli fakin kontsakingadega. Ja siis ma rääkisin hoopis Hedi ära, kes ta ise ära viis. Aga meil ei olnud kuskile minna. Ja läksime Vürstiga Laura ja Ruudu korterisse. Mis siis asus vist Pärnus. Neid ei olnud kodus. Ma nägin kohe, et Ruudul oli voodi tegemata. Ja mõtlesin, et olen tore ja teen ise voodi ära. Hakkasin juba linu vahetama ja siis hakkas endal ka imelik. Et, ma ju ei tahaks, et keegi teeks salaja mu voodit. Ja siis Ruudu tuli äkki koju. Ja seisin seal tekid peos lolli näoga ja hullult vabandasin. Ja Ruudu ütles diplomaatiliselt, et pole midagi, aga ma nägin ta näost, et ta arvas, et ma olen poolemeelne.
Eniveis. I got stuck mingi isa imikuga, keda ma mässisin kogu aeg suure roosa salli sisse. Ta oli väga väike ja mul polnud teda kellelegi anda. Ja siis lasti mu Pärnu vanaema isa pärast maha. Ja võtsin tite kätte, mässisin musta rätiku sisse, noh nagu leina mõttes, ja läksin läbi Pärnu Chuck Norrise juurde. Sest ma pidin temaga seda titeasja arutama ja ta tahtis näidata mulle oma uut lennukit. Ta oli hullult äksis ja ütles, et ta just näitas mingile blondile tibile lennukit ja et naised ikka üldse ei innustu sellistest asjadest. Ma ütlesin jaaa-jaaa, vaatasin lennukit ja siis ütlesin, et oo, räägin nagu naine, aga väga lahedat värvi istmed on sees. Chuck Norris naeris ja siis ütles, et ta tahab mulle kaasa anda kurki ja kartuleid ja sellist värki. Ma ütlesin, et ära palju anna, ma pean titte ka tassima. Ja siis ta andis mulle ühe geneetiliselt muundatud kurgi, mis oli taskulambi kujuga, aga tavalise kurgi maitsega. Ja mõned kartulid. Ja läksin titega koju.

See, kes joob üksi ära pudeli veini, ei ole mitte veinisõber, vaid joodik

See tõenäoliselt oli liitritest ja liitritest roosast veinist. Aga ma nägin igatahes, et me läksime Olavi isa juurde. Mina ja bänd ja Madli. Seal olid pikad lauad nagu sööklas ja kõikide laudade taga istusid väikesed lapsed. Ja Olavi isa pakkus kõikidele angerjat, juustu ja leivaga. Ja uste juures valvasid valvurid ja vahepeal pidi olema vakka. Sest väljas oli sõda.
Aga ma pidin minema ühte toimetamise järeltööd tegema. Mingisse naljakasse kohta. Nagu Kapa Kohila või midagi sellist. Ma üldse ei viitsinud minna, aga mu moraal ei luba mul asju edasi lükata. Mitte rohkem kui parajasti hädavajalik. Ja siis ma muudkui läksin. Läbi udu ja üle kitsaste ja kõikuvate rippsildade. Ja kõik oli joonistatud nagu multikas. Ja mina ja mõned pensionärid läksimegi mu toimetamisõpetaja juurde koju ja kõik istusid ümber elutoa laua ja kirjutasid oma järeltöid.
Täna ma nägin, et Martin Kapp elas USAs. Ja saatis mulle maailma pikima meili, mida sai ainult telefoniga lugeda. Jube aeganõudev tegevus.
Ja ma pidin Kadri Rinaldole tooma salati peale kullapuru. Tõin ka. Mingist niidi-nööbi poest.

Ja võidumehed on juba silmapiiril. See võin isegi veel olla ma ise, ma ütlen.

Nafta!

Se ei olnud unes. Se oli päris.

Käisime teatris eks. Piinlikult kaua ei ole käinud ja ei oleks läinud ka, kui Sass ja Reet ei oleks pileteid kinkinud. No-s ja Nafta.

Kuradi imelik ikka. Hedi ütles ka kohe, et oo, se etendus ei muutnudki maailma. Ja siis ma naersin ta üle ikka jubedalt. Avalikult ja salaja ka. Ja siis tulin ise välja sealt täna ja siis mõtlesin, et ei oleks pidanud võibolla ikkagi nii palju naerma ta üle. Et tõsine asi. Ja et Mirtel Pohla on maailma andekaim nohik. Keda ma olen elu sees näinud.

Ma tunnistan, et ma ei ela eriti mingitele keskkonnaprobleemidele kaasa. Sest üldine pohhuism tuli meil kaasa geenidega. Mõlemalt vanemalt. Mis teeb mu olukorra kergeks ja sellepärast ma Hedi üle naersingi. Et ta vahepeal nagu unustab ära, et ta tegelikult on maailma suurim pohhuist. Ja Hamlet.

Lihtsalt se teatri asi tõestas veel, et ikka üsna mõttetut elu elavad inimesed. Või no ei tõestanud midagi, aga tuletas jälle meelde. Peale minu ka. Igal pool. Ja siis arvavad, et mõte on sees. Se on ikka väga naljakas. Et kunstiinimesed ongi üldjuhul loodud vaeseteks. Ja et pikad inimesed peavad pakkima ennast väikestesse tubadesse kokku, sest rohkem raha ei ole, et parajat tuba osta. Ja see on veel erakordselt naljakas. Et ma maksan nii jubedalt ruumi eest, mida ma ei kasuta.

Ja siis veel see, et ma käisin täna apseluutselt seniilse arsti juures. See tegi mind hirmus kurvaks. Ja ma ei saa enam vihastada nii nagu varem. Sest ma lähen muidu lapiliseks jälle. Ja tilgutid sakivad. Ja ma ei saa ka salvestada oma vihastamisi kuni neist saab suur viha. Sest siis ma lähen jälle lapiliseks. See tähendab seda, et ma pean kohe kõik asjad välja ütlema. Ma juba näen neid probleeme, mis sellest algavad. Algatuvad. Et vait ei tohi olla.

Huvitav, kes meist esimesena murdub ja kõik p**se saadab.

VIPEX - lehvita!

Tuli meelde. Tegelikult juba nädal aega vana.
Sõitsime Vürstiga Pärnusse. Sest ta pidi kolima sinna Ingrid Nielseni vanasse korterisse, mis asus Pärnu Pääskülas (mismõttes nagu?!) ja mina teadsin enda meelest väga hästi, kus see asub ja kuidas sinna saab (MISMÕTTES NAGU?!). Kärutasime muudkui ringi ja üldse ei leidnud seda korterit üles. Logisch... Igatahes läksime minu koju tagasi. Ja äkki astun enda väikese maja uksest välja ja siis suure värava peal on terve värava ulatuses reklaam: VIPEX: punase ja valgega , nagu päris. Nagu seespool aeda. Ma olen, et:"Nagu mida...?" Ja vasakul pool on aia küljes veel üks plakat. Mis on kuidagi animeeritud. Seal on üks blond tibi, kes vehib pea ja kätega. Ja alla tuleb vilkumise pealt kiri: VIPEX ON METSIK! Eee.... ja siis Vürst ütles, et Muuhha soovitas tal selle sinna riputada.

Hommikul veel oli imelik maitse suus. Eh-eh-eh-eh---hädine naer.

This sleeping habit is taking all my time

Just ärkasin. Hea oli, et ärkasin - uni läks õudsaks.
Meil oli kodus pidu. Võõraste inimestega pidu. Kertu Rakke poeg oli (minu meelest tal ei ole tegelt lapsi) ja siis veel inimesi, keda ma ei tunne. Aga Margus jäi hiljaks ja tuli koos ühe hästi suure ja paksu tüdrukuga. Ja Margusel olid üleni rohelised riided, aga peas olid sinised karvased kõrvaklapid. Rohelise mütsi peal. Paksul tüdrukul olid üleni sinised riided, aga rohelised karvased kõrvaklapid peas. Sinise mütsi peal. Mul oli Margusest kahju. Tüdruk oli ikka tõesti ilgelt paks. Muidu oli tavaline pidu, ainult et kõik inimesed tahtsid toas suitsetada. Kogu aeg. Alguses ma lihtsalt karjusin nende peale, aga see ei mõjunud üldse. Siis hakkasin suitsetavaid inimesi juukseid pidi kööki vedama. See viis üldist peomeeleolu natuke alla.
Pidu jätkus laeval. See oli nagu minu pidu, mis keegi oli mulle korraldanud. Neeger-diskoriga ja puha. Ja bikiiniesitlus-catwalkiga. Kahju, et ma ei mäleta, kes selle mulle korraldas. Ja siis mul tuli meelde, et mul vist jäi midagi kajutisse. Ja hakkasin sinna minema. Tuli vastu mingi seltskond, kus oli ema ja isa ja mingi väike laps ja üks suur mees, kes oli sama nägu, kui see mees, kes mängis Quasimodot USA filmis. Ja natuke oli ta selle mehe nägu ka, kes on ilgelt rikas ja elab basseiniga majas, aga linnaosas, kuhu taksod ei sõida. Kus me käisime ükskord ee...napsutamas. Eniveis, mul oli kohe selle koleda mehe suhtes halb tunne. Aga näha oli, et ta oli hirmus purjus. Aga siis sellel lapsel hakkasid püksid alla vajuma ja ta ema pidi lükkama ta trepi peale kõhuli ja siis pükse üles tõmbama ja Quasimodo vaatas mulle otsa ja hakkas nutma. Ma ei saanud mööda ka minna, sest nad neljakesi blokeerisid kogu trepi ära. Perekond läks edasi ja mina veetsin järgmised 20 sekundit Quasimodo eest pagedes ja siis helises telefon ja oligi kogu moos.
Siuke värk. Kena päeva jätku.