Nafta!

Se ei olnud unes. Se oli päris.

Käisime teatris eks. Piinlikult kaua ei ole käinud ja ei oleks läinud ka, kui Sass ja Reet ei oleks pileteid kinkinud. No-s ja Nafta.

Kuradi imelik ikka. Hedi ütles ka kohe, et oo, se etendus ei muutnudki maailma. Ja siis ma naersin ta üle ikka jubedalt. Avalikult ja salaja ka. Ja siis tulin ise välja sealt täna ja siis mõtlesin, et ei oleks pidanud võibolla ikkagi nii palju naerma ta üle. Et tõsine asi. Ja et Mirtel Pohla on maailma andekaim nohik. Keda ma olen elu sees näinud.

Ma tunnistan, et ma ei ela eriti mingitele keskkonnaprobleemidele kaasa. Sest üldine pohhuism tuli meil kaasa geenidega. Mõlemalt vanemalt. Mis teeb mu olukorra kergeks ja sellepärast ma Hedi üle naersingi. Et ta vahepeal nagu unustab ära, et ta tegelikult on maailma suurim pohhuist. Ja Hamlet.

Lihtsalt se teatri asi tõestas veel, et ikka üsna mõttetut elu elavad inimesed. Või no ei tõestanud midagi, aga tuletas jälle meelde. Peale minu ka. Igal pool. Ja siis arvavad, et mõte on sees. Se on ikka väga naljakas. Et kunstiinimesed ongi üldjuhul loodud vaeseteks. Ja et pikad inimesed peavad pakkima ennast väikestesse tubadesse kokku, sest rohkem raha ei ole, et parajat tuba osta. Ja see on veel erakordselt naljakas. Et ma maksan nii jubedalt ruumi eest, mida ma ei kasuta.

Ja siis veel see, et ma käisin täna apseluutselt seniilse arsti juures. See tegi mind hirmus kurvaks. Ja ma ei saa enam vihastada nii nagu varem. Sest ma lähen muidu lapiliseks jälle. Ja tilgutid sakivad. Ja ma ei saa ka salvestada oma vihastamisi kuni neist saab suur viha. Sest siis ma lähen jälle lapiliseks. See tähendab seda, et ma pean kohe kõik asjad välja ütlema. Ma juba näen neid probleeme, mis sellest algavad. Algatuvad. Et vait ei tohi olla.

Huvitav, kes meist esimesena murdub ja kõik p**se saadab.