Loungini taasavamine

Pärnus tehti uuesti lahti selline koht nagu Club Loungin Mai kino all. Kus ma väiksena käisin. Ja läksin siis sinna jälle. Koos oma selliste keskkooli klassiõdedega, kellega ma pole mitu aastat rääkinud. Ja koolis me ka kunagi ei rääkinud. Ainult üks kord see üks tüdruk, vist Merilin, ja ta poiss-sõber viisid mind selle poiss-sõbra naljaka džiibiga rannast koju. Eniveis. Me muudkui käisime Lounginis iga õhtu. Või no hästi sageli. Ja mu ema oli seal ka alati kaasas. Sest ta müüs seal inimestele narkot. Ja kõik teadsid, et ta müüb. Mina teadsin ka. Ja see oli okei ja normaalne. Ükskord me läksime sinna Elmeriga. Autoga. Sõitsime kuskilt mere äärest sinna. Ja Elmeril oli muidugi kaasas õhupüss. Ja siis me tegime pausi, et lasta natuke linde mere ääres. Aga kallas oli igalt poolt jube kaldus. Ja siis Elmer pani teki maha kalda äärde. Ja siis me mõlemad istusime sinna teki peale rätsepistes. Mina istusin Elmeri selja taga. Ja siis iga kord kui ta sihtima hakkas, libisesime sealt kalda pealt alla. Naljakas oli see, et Elmer ei saanud kunagi aru, kui me libisesime, vaid alles siis sai aru, kui me olime juba alla ära libisenud. Ja mina ei saanud aru, kuidas ta aru ei saa. Aga ma annan talle andeks, sest õues oli väga pime.

Ja kurbmäng on selline mäng, kus üks mängija on mängu lõppedes kurb ja ühtlasi ka võidumees!