1.59

Mulle helistati. Üks umbkeelne venelanna helistas õigemini, et öelda, et ma olen võitnud reisi. Tal oli nähtavasti see päheõpitud eestikeelne lause. Mul oli väga hea meel, sest ma just olin osalenud jälle mingis netiasjas ja seal olid auhinnaks reisid umbes Marokosse ja värkki. Ja ma ei kahelnud hetkegi, et see on see. Mulle helistati just siis, kui me olime parajasti Hediga teatris. See oli lihtsalt üks pime ruum ja inimesed muudkui rääkisid telefoniga, kuigi etendus käis ja siis Merle Liivak, see Kosmo peatoimetaja, kes oli ka kohanäitaja ja piletikontroll muudkui käskis kõigil vait olla, sest etendus käis. No igatahes, ma olin rõõmus, et ma saan sõita Marokosse ja siis kohe küsisin, et millal ja kas ma võin kellegi kaasa võtta ja kas nad maksavad kõik kinni ja kui kauaks ja et siis ma pean töölt küsima ennast ära ja asju. Aga see naine ei saanud toru otsas midagi aru. Ta ütles pool vene keeles, et homme hommikul ja Maroko se kohanimi küll ei olnud. See oli mingi täiesti tundmatu nimi, aga mitte sooja-maa-puhkuse-maa. Ma olin üllatunud. Panin toru ära ja kuna ma olin teatris koos Hediga, siis saime seda kohe hakata arutama. Selleks ajaks oli juba suurem osa inimesi ka ära läinud ja oli ainult nõutu näoga Merle Liivak alles. Igatahes ma mõtlesin, et no mis iganes, ikka lähen. Ja samal õhtul pidin kokku saama oma reisikaaslastega. Kellest ma tundsin ainult kahte inimest. Ja siis muidugi selgus, et ma ei võitnud mingit reisi, vaid et neil oli mingist imeliku-jalgpalli meeskonnast inimene puudu ja mina se olin. See jalgpall seisnes selles, et pidi üksteist vahukustutitega laskma ja samal ajal autosid ümber lükkama. Mis oli päris okei. Igatahes jäi meil sinna minemata, sest me pidime minema rongiga. Ja rongijuht oli üks Sütevaka tüdruk. Merilin or something (hate her, hate her) ja kuna ta oli apseluutselt juua täis, ei olnud kedagi teist, kes oleks rongi juhtinud. Ja ma lähen nüüd oma päriselu juurde tagasi.