PS. Peeter Oja on tagasi

Õhtu oli ja pidu oli ja linn ei olnud just Tallinn, vaid vahepeal pigem nagu Pärnu ja vahepeal pigem nagu Kuressaare. Mul oli hirmsasti vaja juukseid lõigata ja ma leidsin mingi täiesti suvalise koha, kus oli väike silt, mis ütles "Juuksur". Tegelikult oli see kahe tüdruku korter, aga see üks oli suht odava raha eest nõus mu juukseid lõikama küll. Ta nägi välja nagu Avril Lavigne. Pärast, kui ma viisin mingi sõbranna sinna juukseotsi lõikama, siis see Avril Lavigne'i moodi tüdruku sõbranna ütles, et aitab küll ja näpistas mind hästi valusasti ja tahtis kakelda.

Edasi läksime kellegi aiapeole. Seal oli ka üks õdedest Sõnajalgadest. Siiri vist. Siiri oli kangesti švipsis ja ma ütlesin talle, et ära muretse, Siiri, sest this too shall pass. Ja vähemalt sul on su õde olemas alati ja lapsed ja nii. Et elu pole nii raske midagi ja ära joo kogu aeg. Siiri jäi mõttesse ja siis natuke kurvaks ja siis ütles, et ta teab elu mõtet ja sellepärast joobki. Mul tekkis muidugi kohe huvi ka seda teada saada. Ühtlasi meenus see Radioheadi "Just" video, kus see mees lamab ja lõpuks ütleb, miks ta lamab ja siis kohe kõik inimesed ka lamavad. Ja mõtlesin, et kui see Siiri nüüd räägib mulle elu mõtte ära, kas ma siis hakkan ka pööraselt jooma. Aga olin nõus riskima. Siiri võttis musta tinteka ja hakkas mulle käe peale kirjutama elu mõtet, ise ütles, et ma pärast loeks. Ja kirjutaski ära ja ma läksin ära, aga ta oli purjus peaga kirjutanud suure osa sellest mulle käekella klaasile ja sealt muidugi kustus tekst väga kiiresti ära. Ma ei saanud elu mõtet teada. Aga noh. Hea, et niigi läks.

Ja kui me edasi jalutasime, siis Marta Vaarik hängis ringi iseenda hologrammiga, mis vahetas kogu aeg kleite ja kingi.

Ja Peeter Oja mängis teiste meestega reketit.