toolileen

take it with a pinch of salt

Friday, May 05, 2006

VIPEX - lehvita!

Tuli meelde. Tegelikult juba nädal aega vana.
Sõitsime Vürstiga Pärnusse. Sest ta pidi kolima sinna Ingrid Nielseni vanasse korterisse, mis asus Pärnu Pääskülas (mismõttes nagu?!) ja mina teadsin enda meelest väga hästi, kus see asub ja kuidas sinna saab (MISMÕTTES NAGU?!). Kärutasime muudkui ringi ja üldse ei leidnud seda korterit üles. Logisch... Igatahes läksime minu koju tagasi. Ja äkki astun enda väikese maja uksest välja ja siis suure värava peal on terve värava ulatuses reklaam: VIPEX: punase ja valgega , nagu päris. Nagu seespool aeda. Ma olen, et:"Nagu mida...?" Ja vasakul pool on aia küljes veel üks plakat. Mis on kuidagi animeeritud. Seal on üks blond tibi, kes vehib pea ja kätega. Ja alla tuleb vilkumise pealt kiri: VIPEX ON METSIK! Eee.... ja siis Vürst ütles, et Muuhha soovitas tal selle sinna riputada.

Hommikul veel oli imelik maitse suus. Eh-eh-eh-eh---hädine naer.

3 Comments:

  • At 1:07 AM, Blogger Martin said…

    Eh-eh-eh.... see on HAIGGEEE!!!

    Peale selle, et Vürst põeb vipekseemiat on ta ka teisi sellesse nakatanud! Me kõik teame lahendust, kas pole? (lehvitan)

     
  • At 10:57 AM, Blogger Martin said…

    Sain pihta Leenu saladusele - kuidas näha imelikke unenägusid. Lihtne, tuleb lihtsalt kauem magada. No, proovisin siis seda ja kontributeerin siia ka oma tänase unenäo.

    Autorisaade televisioonis Joosepist. A la nagu Tähelaev vanasti ETVst oli. Võib-olla on praegu ka veel. Aga seekord polnud saatejuhti, Joosep rääkis ise, üksinda, endast. Ta oli juba vana mees, hall habemetüügaski põsest välja turritamas ja pealaelt kiilas. Teemaks oli see, kuidas ta nooruses oli nii vapper, et suutis kuu aega joomata olla. Saate tempo oli väga aeglane. Ta rääkis endast väääga aeglaselt. Lausete lõpu ootamine oli tappev. Mina olin vist operaator, sest vahepeal jäin vist teda kuulates magama, sest Joosep üldse ei liikunud ja ma ei suutnud teda fookuses hoida ja vajus objektiivist välja. No rääkis ja rääkis siis edasi, kuidas ta ikka vägev mees omal ajal oli. Aga siis keksis ühtäkki pildist läbi Leen, kes kiljus: "Ma pole kordagi kaine olnud, aga ikka veel olen noor!" No ta nägi noor välja ka, samasugune nagu praegu. Ta oli nagu Didi, multikast "Texteri ambulatoorium". Joosep jätkas oma juttu Leenule tähelepanu pööramata. Ja sama asi kordus jälle... Leen hüppas üle ekraani ja kiljus, et tema polevat kordagi kaine olnud, kuid ikka on tema nii noor. See kordus veel mitu korda. Siis Joosep vihastas ja kutsus Leenu duellile. See nägi välja nii, et nad istusid mõlemad teine teiselpool lauda ja lugesid ajalehest uudiseid ette. Nagu Reikop ja Välba Terevisioonis, leht veidi viltu käes, et operaator paremini filmida saaks. Point oligi neil selles, et kes suudab ajalehte võimalikult viltu käes hoida ja uudise kõikide komade ja tähemärkidega sujuvalt ära lugeda ilma puterdamata ongi võitnud.

    Siis helises mul kell ja aeg oli rohtu võtta.

     
  • At 11:05 AM, Blogger Toolileen said…

    Selles suhtes. Et selliseid asju ma näen juba juhtumas. Kui Joosep varsti jälle jooma ei hakka.

    Ja ma ei tea, Martin, hea, kas need rohud teevad sind paremaks või halvemaks. Vähemalt oled hakanud korralikult und nägema.

    piiss.

     

Post a Comment

<< Home