toolileen

take it with a pinch of salt

Thursday, October 14, 2010

Kondid

Noh, üsna tavaline keiss, et saab tasuta filme ja sarju vaadata. Seekord vaatasin ühe osa sarjast "Bones" (subtiitriteta). Tegemist oli Halloween´i specialiga, mis oli suht nõme, sest seal juhtus igast õudseid kummitusasju ja see naine, kes mängib seal maailma kõige targemat, aga mitte õigesti käituda oskavat naist (sealt tuleb sarja koomiline pool), kartis kogu aeg. Ja tavaliselt ta üldse ei karda, sest ta on ühtlasi ka kartmatu ja oskab suurepäraselt kakelda ja tulistada - huupi, aga alati täppi. Ja kui keegi pole "Bones´i" näinud kunagi, siis see supernaine näeb välja selline, nagu siin pildi peal. Ainult et siis targem ja osavam.
Pärast läks asi pisut eepilisemaks, sest mingil suurepärasel suvisel tehasepeol sundis Erko mind lupja sööma (mida ma ka tegin) ja jäin vedelema maja äärde, kus varsti plahvatas pomm. Lisaks ei olnud mingil põhjusel mul eriti palju riideid seljas... (Vat see on midagi, mida ameeriklane saaks oma psühholoogile rääkida, eks). Aga õnneks lubjasöömine pani mind kiiremini jooksma ja kui kõik teised, kes plahvatusse jäid, muutusid suurteks punasteks ajudeks, muutusin mina lihtsalt väga kiiresti jooksvaks (küll esialgu vähemalt mõlemast kõrvast kurdiks) väheste riietega tüdrukuks.

Ja ikkagi küsin sama küsimuse juba teist korda sel nädalal - mis asi see siis on, kui see on win ja fail samal ajal?

Wednesday, September 22, 2010

"Hevimetal, käisin ...."

Tegime bändi, Martin ja mina ja veel kolm inimest, keda ma kahjuks (ilmselt siiski õnneks) ei suuda meenutada korralikult. Põhimõtteliselt mängisime jubedaid kavereid. Nagu Led Zeppelini ja väga vana Rolling Stones´i jms. Ärge saage valesti aru, mul pole midagi Led Zeppelini ja Rolling Stones´i vastu, aga ma mitte kunagi ei osaleks üheski sellises kollektiivis. Ilmselt osalt ka sellepärast, et ma muusikaga ei suutnud suhestuda, esinesin alati seljaga publiku poole istudes. Tool oli hästi suur, hästi kole ja puidust.
Ühel kontserdil mõtlesin enne eelviimast lugu, et täna ma teen selle ära, tõusen püsti ja keeran näoga publiku poole. Aga napilt enne seda hakkas Martin (kes alati ennast laivide ajaks ebaviisakalt shvipsi võttis) oma mikrisse hüüdma asju nagu: "Tõstke oma käed üles!" ja siis lisaks veel ka viisijuppe ette laulma, mida ta sundis publikut järele karjuma. Kui esimeste kordadega vedu ei võetud, ei jätnud ta jonni, vaid laulis sama asja ette kuni järele hakati kordama.
Ma ei tõusnud püsti. Ma tahtsin bändist ära minna. Ja juukseid kammida ilmselt ka.

Sunday, July 18, 2010

Zii göörmans

Mul käisid saksa vahetusõpilased külas. Jäid kohe mitmeks päevaks. Alguses pidi tulema üks, aga siis tuli välja, et tuleb hoopis rohkem kui üks. Osad tulid ka Hedile külla, aga elasid ikka minu juures. Kahjuks (kuigi ma olen seda keelt ikka üle kümne aasta õppinud) ei tulnud mul üldse meelde saksakeelsed laused. Üritasin selgitada, et olen vahepeal õppinud rootsi ja vene keelt ja siis sellega seoses kuidagi saksa keelt üldse enam ei mäleta. Sakslastel oli täitsa kama ja mul oli täitsa piinlik. Kehitasin õlgu ja ütlesin ainukese asja, mis mul meeles oli. See läks nii: "Sabine, was hast du in deine Schultasche?", mis tähendab: "Sabine, mis sinul koolikotis on?". Aina piinlikumaks läks.

Wednesday, July 14, 2010

Americas Next Top WTF

Sattusin saatesse "America's Next Top Model". Käsil olid eelvoorud ja ma tegelikult üldse ei tahtnud seal olla, sest kõik oli täis hüsteerilisi igasugust värvi tütarlapsi (no kui sa ikka kunagi ühte osa oled sattunud nägema põhimõtteliselt ükskõik millisest hooajast, siis sa oleks nagu näinud kõiki osi). Kuna ma mingil põhjusel sain kogu aeg edasi (tegemist oli eelvooruga ikka, et Tyra näiteks ei näidatud, haha), siis hakkas minus kasvama mure sellepärast, et ma ei viitsi ennast ilmselt elu sees nii palju näljutada, kui vaja oleks. Ja ühtlasi hirm selle ees, et äkki mina olen see, kes sel aastal kiilakaks aetakse.
Siis aga tuli mu juurde telekatoas Gwyneth Paltrow (ta ei osalenud saates ega olnud kohtunik ega keegi, vaid lihtsalt käis seal telekat vaatamas), kes rebis vetsupaberirullist ühe riba ja mõõtis sellega mu juukseid ja ütles, et loodetavasti ma ikka tean, et ma peaks lõikama nad lühemaks ja värvima mustikasiniseks, sest see sobiks mulle kõige paremini. Ma ütlesin, et mida, nagu sa tahad, et mu juuksed oleks lillad või mis. Ta ütles, et ma tean küll, mida ta mõtleb. Ei, Gwyneth, ei tea.
Ta muidu nägi välja üsna sarnane sellele fotole, aint et mitte nii ilusa kleidiga.

Monday, May 31, 2010

Another myth busted

Selgus, et on võimalik hüpata otse unest suure ehmatuse puhul äkki istuli ja siis sama kiirelt voodisse püsti. Aga peab olema korralik ehmatus. Enne tasub kontrollida, et ega juhuslikult mõni koduloom ei maga su kõhu peal. Ja kui magab, siis eelistatavalt mõni selline loom, kes oskab vähemalt mõistlikult maanduda.

Pagan, ma olin nii kindel, et sellised asjad on mingid totakad väljamõeldised, et teha õudukaid õudsamaks.

In my face.

Thursday, May 27, 2010

Alt kummiga ikka





















See on ikka naljakas, kuidas alati suvepoole tulevad "vanad sõbrad" nagu eriti jälle pildile. Seekord siis Ans Andur jälle tagasi.
Vanalinnas avati mingi uus rikkurite restoran ja me hängisime mööda linna ringi Etsi ja Kataga. Niisama jaurasime ja sattusime sinna restosse sööma (me pole rikkurid tegelt üldse, ausalt). Päris lahe õueterrass oli ja väike lava ja siis tuligi välja, et avamise puhul esineb Ans Andur. Mõtlesin, et osuht jess, kuna tegemist on mu ühe täieliku lemmikpändiga, vähemalt Eesti kontekstis ja nende viimased üllitised on olnud ka nagu eriti lahedad. Alustasid siis esinemist, me hakkasime sööma ja jooma (kusjuures seal oli samasugune kohvikruus täpselt nagu mul kodus on, see, millel on mu täisnimi peal. Ainult, et selle kruusi peale oli kirjutatud TIMO. Wtf?). Esimene lugu oli "Rebased on linnas". Ja esireas seisid vihaselt mingid alaealised neiud, kes loo lõppedes ei plaksutanud, aga hakkasid seletama kohe lava poole, et nii ikka ei kõlba ja keegi ei taha sellist muusikat kuulata ja üks nendest läks pani mingi plaadi pealt veits emojauri peale ja hakkas ise sinna peale halama. Anduripoisid vaatasid suht nõutult pealt, aga mulle jäi mulje, nagu oleks olnud tegemist nende mingite alaealiste tüdruksõpradega ja nad nagu kehitasid õlgu lihtsalt ja võtsid laua endale. Jube sitt kontsert oli.

Pildil on rebased.. ee... teel linna. Suts gei oleks nagu mingi Ans Anduri pilti panna siia eks.

Friday, May 14, 2010

Lihtne!

  1. Martin võttis endale pet-snake´i. Ma ütlesin, et ma ei lähe talle mitte kunagi enam külla. Ei läinud ka.
  2. Indrek ajas ennast täiesti kiilakaks. Ja siis hakkas kohe räigelt kahetsema.
END!