What Do You miin?

Panter palus mul ja Etsil Pärnus ehitada miine. Nagu päris ehtsaid miine. Nagu päris ehtsaid väga ohtlikke surmavaid miine. Panime siis mingi kümme tükki kokku neid. Nad nägid välja nagu suured kärbsed. Nii umbes kartulisuurused. Siis Panter tuli ja lõi osad haamriga puruks. Et proovida.
Keegi ei saanudki surma.

Miin nägi välja selline nagu pildil, aint pigem nagu "jalgadega".

Holy Rumpus (Püha Mürgel)

Me sõitsime Tamagochi, Merila ja Elmeriga nädalavahetuseks Pärnusse. Tundus esialgu nagu hea mõte. Tegevus selles mõttes toimus nagu praegu, et oli sitt sügisilm ja sooja nullilähedaselt. Elmer aga oli veendunud, et me ööbime telgis. Sest lõppude lõpuks pole ju vahet. Kui me nagunii joome, siis saab sooja ja ei ole midagi nii külm väljas, magamiskotid on olemas ju (tsiteerisin põhimõtteliselt praegu). Läksime siis rannaparki, panime telgi püsti. Meil olid väiksed toolikesed ka, istusime sinna telgi ette ja hakkasime pudelist rummi jooma. Rummi oli õnneks kaks pudelit isegi. Tundus nagu unistuste nädalavahetus. Not.

Kuna tõesti ilgelt külm oli, siis otsustasime ikkagi, et lähme paneme selle telgi pigem Pantri hoovi Pärnus, et kui läheb ikka täiega külmaks, saab tekke või midagi. Aga Panter ütles, et me ei tohi telkida seal, sest me vajutame muru madalaks. (Juhtub iga kord).

Rumm näeb välja selline nagu pildil.

Peeter on jälle tagasi!

Jällegi oli mul au kohtuda oma sagedase külalise Peeter Ojaga. Mina, superstaari-Anne ja see Bad Apples'i lauljatsikk läksime Paldiskisse (Takso maksis minu juurest 36 krooni kusjuures!) autosõidueksamile. See oli nagu selline kinnituseksam, mis tuli teha, kui mingi aeg olid juba load olnud. Sõiduõpetajad oli Peep Vain ja Peeter Oja. Väga lõbus oli. Peep Vain rääkis oma koolitajajuttu ikka ja Peeter Oja mängis ühte karakterit Kreisiraadiost. Ja sealt reklaamist, kus ta ütleb kogu aeg: "Peatee. Peatee!"

Lugesin just, et see superstaarianne kukkuski välja eile. Vat sulle ettekuulutust. Ilmselt ta kukkus välja samal hetkel, kui ma teda unes nägin.

Vat sulle kolme pudelit veini.

Travelling without moving

Me sõitsime Helsingisse. Mari-Liis pidi minema töö asjus sinna ja kuna see oli eriliselt odav, siis ma läksin temaga kaasa. Ja Martin tuli kaasa. Ja Eiko (kusjuures esimest korda esindatud, welcome!). Ja Eveli tuli ka. Me pidime lennukiga minema. Või igatahes lennujaamas me olime ja piletid saime tõesti täiesti viimasel minutil Mari-Liisiga. Minu meelest Sepo Seeman ja Martin Müürsepp andsid need meile üle. Mingi kampaania korras või nii. (Ma sada protsenti ei ole kindel, aga ma tean, et üks oli hästi pikk sportlane ja teine oli raudselt keskpärane näitleja). Samas, kui me lennukisse jõudsime, siis see oli hoopis tavaline laev. Ja Evelil oli VHS-i peal kaasas mingi eriti halb film, aga me leidsime ühe teleka sealt ja hakkasime seda vaatama. Tõesti väga halb film oli see. Jalaga p*rse, tordiga näkku USA komöödia kõige odavam versioon.
Eiko samas oli võtnud toitu kaasa. Igasugust erilist fääntsipääntsi toitu. Mis oli hea ja mida ta kõigile pakkus. Kui me ära olime söönud ja hakkasime sadamasse jõudma, ütles Eiko, et ta peab veits raha küsima ka meilt ikka selle söögi eest. Et mingi võikude eest ta tahaks igaühelt umbes 30 krooni. Aga halb uudis on see, et salat oli päris kallis. Me ütlesime, et vadever eks, kallis see ikka saab olla. Muidugi me maksame. Eiko ütles, et noh, see kõik kokku oli neliteist tonni. Et äkki me siis jagame selle viie peale ära. Täielik nightmare ikka. Arvutamisega! Thanks for nothing, Väino! (Tervitus mu matemaatikaõpetajale, kellel õnnestus mulle õpetada mitte midagi.)

Elustiiliunenäod

Alustuseks kolm osa Seksi ja Linna. (Mis mulle pole kunagi tegelikult isegi eriti meeldinud). Õnneks olid need osad, mida ma pole näinud. (Ja mis ilmselt pole reaalses elus ka kunagi jooksnud). Aga veel suuremaks õnneks läks kolmanda osa keskelt elekter ära. Terves linnas nagu. Ma läksin tänavale vaatama, kas tõesti on igal pool kottpime ja peaaegu ei leidnud pärast korteri ust üles. Või isegi maja ust for that matter. Õnneks alt on lukk katki vähemalt.
Ülejäänud aja veetsin uues elustiilikeskuses Solaris. (Kus ma ka tegelikult ei ole kunagi päriselt käinud). Käisin juuksuris seal ja söömas ja kohvijoomas eri kohtades. Suht pandav koht tundus. Peaks siis päriselus ka üle vaatama ja võrdlema. Ma ei teadnud vist isegi, et elustiil tähendab riideid ja asju.

Bunneh

Jänes oli hoopis väike valge koer. Ja jooksis kogu aeg trepikotta. Ja ma pidin teda kogu aeg tagasi kutsuma. Mul on hääl ära nüüd suurest karjumisest.

Kurat.

Boomin Granny

Mul olid nagu põhimõtteliselt vist vanaema matused. Aga nad ei toimunud surnuaias ega kirikus, vaid ühel laste mänguplatsil. Lapsi oli üldse matuste kohta hirmus palju seal. Ja mänguväljak oli tohutult üle ujutatud. Nii et põhikohta minemiseks pidi jalad tegema ikka korralikult märjaks. Põhiline oli see, et kõik jõid nagu suht jubedalt. Mu lastega sugulased ja nii. Ja me läksime salaja suitsu tegema ka kellegagi. põõsa taha. Ja ma jäin oma surnud vanaemale suitsetamisega vahele. Ja ma olin kindel, et ta jätab mind nüüd pärandusest ilma. Ta oli õudselt vihane. Ja ma olin suht õnnetu. Kellegi jaoks ei olnud üllatav, et ta oma matustel ikkagi suht elus oli.
Hiljem avastasin, et olin mänguplatsi kõrval olevast raamatukogust varastanud kaasa ühe raamatu, pealkirjaga "Santa Ana". See ei olnud isegi eestikeelne ja muidugi mul polnud seda vaja. Aga ma olin murdnud ilmselt sisse lausa sinna, et seda varastada. Sest suurest pärandusestilmajätmisehirmust hakkasin vist hirmsasti jooma ja mälu kadus ära. Otsustasin raamatut sellegipoolest mitte tagastada.
Peale mänguplatsi ja raamatukogu oli seal ka üks katusekorter, kus elasid ühed mu tuttavad inimesed, kelle juures pidi kogu aeg olema pesuväel. Hea pidu.

Eile paistis köögiaknast vikerkaar.

Aa ja siis seda ka, et mu vanaema pole üldse surnud. Nagu mitte sinnapoolegi!