See, kes joob üksi ära pudeli veini, ei ole mitte veinisõber, vaid joodik

See tõenäoliselt oli liitritest ja liitritest roosast veinist. Aga ma nägin igatahes, et me läksime Olavi isa juurde. Mina ja bänd ja Madli. Seal olid pikad lauad nagu sööklas ja kõikide laudade taga istusid väikesed lapsed. Ja Olavi isa pakkus kõikidele angerjat, juustu ja leivaga. Ja uste juures valvasid valvurid ja vahepeal pidi olema vakka. Sest väljas oli sõda.
Aga ma pidin minema ühte toimetamise järeltööd tegema. Mingisse naljakasse kohta. Nagu Kapa Kohila või midagi sellist. Ma üldse ei viitsinud minna, aga mu moraal ei luba mul asju edasi lükata. Mitte rohkem kui parajasti hädavajalik. Ja siis ma muudkui läksin. Läbi udu ja üle kitsaste ja kõikuvate rippsildade. Ja kõik oli joonistatud nagu multikas. Ja mina ja mõned pensionärid läksimegi mu toimetamisõpetaja juurde koju ja kõik istusid ümber elutoa laua ja kirjutasid oma järeltöid.
Täna ma nägin, et Martin Kapp elas USAs. Ja saatis mulle maailma pikima meili, mida sai ainult telefoniga lugeda. Jube aeganõudev tegevus.
Ja ma pidin Kadri Rinaldole tooma salati peale kullapuru. Tõin ka. Mingist niidi-nööbi poest.

Ja võidumehed on juba silmapiiril. See võin isegi veel olla ma ise, ma ütlen.