Vanad klassikud

Isa aitas mul motika üürida Helsingis, et ma saaks korra Tamperes käia. Päris lahe oli. Ma polnud motikaga varem sõitnud. Tuli välja ka. Tagasi tulles pidin ise minema endale motikat otsima. Neid laenutuspunkte oli õudsalt palju. Ühes sai valida motikate, rollerite ja traktori vahel. Motika üür oli 124 EEK-i. Muidugi Helsingisse tagasi jõudes pidin selle jälle ära andma. Piinlik oli see, et kui kõik pärast küsisid, et oh, mis rattaga sa sõitsid, siis pidin häbiga tunnistama, et ma ei olnud üldse sellele tähelepanu pööranud. Nohik.
Vana klassika sellepärast, et kui ma üritasin nende laenutuse inimestega hinna osas läbi rääkida (kahtlustasin, et nad mõtlesid eurosid mitte EEK-e), oli see raskendatud, kuna mul oli jälle suu nätsu täis, hammaste küljes kinni ja seda ei saanud sealt eriti lahti koukida. Seda polegi ammu olnud. A kevadel ikka hakkab jälle kummitama.