Kolmas reede in a row

Panter tegi üliägeda remondi. Ta elutuba oli kõige suurem, mida ma olen näinud. Ja antiikmööblit täis. Ja terves majas oli kokku 11 eri suurusega lauda. Ma tean, sest Panter ütles nii. Aga ma ei leidnud ta maja üles. Lihtsalt ei osanud sinna minna. Seisin üsna nõutult südatalvel keset linna. Õnneks jalutas mööda üks üsna noor poiss prillidega ja kõrvaklappidega. Ta ei võtnud klappe kordagi peast ära, aga mul õnnestus talle kätega selgeks teha, et ma ei leia Pantri maja üles. Ta noogutas ja ma sain aru, et ta oskab mind sinna kohale viia. Kõndisime. Mina rääkisin temaga juttu, ta aint noogutas ja kuulas oma mussi edasi. Mõtles vist, et ta on väga lahe. Mul oli ka täitsa ükskõik. Arvaku. Äkki ta hakkas kätega vehkima ja keksima ja ütles, et ta peab puu taga ära käima korraks. Jäin seisma ja ootasin ta ära. Ise kalkuleerisin peas ja mõtlesin, mitmes poiss see juba on, kelle pissimist ma pean pealt vaatama. Aga ma ei öelnud midagi. Ta tuli puu tagant välja ja läksime edasi. Ja ei rääkinud ikkagi midagi. Kuigi mul oli tunne, et he lost his cool. Aga ta viis mind Pantri juurde kohale. Seal oli tõesti äge. Ja kuigi oli nii palju ruumi, ei olnud mul ikkagi oma tuba. Ikka pidin Hediga jagama. Aga kui vanaema ütles, et ta tahab ka sisse kolida, läks Panter miskipärast väga kurvaks.

The End.