Puppy Go Lucky

Hakkasin uues kohas tööl käima. Sinna oli üsna pikk maa ja miskipärast sai sinna ainult jalgsi minna. Mingi osa linnas, siis metsavahelt ja siis paar kiltsa maanteelt. Õnneks Kristel käis minuga alati kaasas. Polnud üldse hull. Kui metsavahelt linna jõuda, oli esimene tänav Roheline tänav Pärnus. Ja esimeses majas, mis ette jäi, elas hunnik koeri. Üks suur kolli nägi välja nagu Lassie (pildil). Ma tegelt tean, et kollikoerad üldiselt on väga sõbralikud ja ei hammusta. Aga see oli teistsugune. Hammustas mind näpust. Kuigi Kristel üritas terve aeg vehkides tähelepanu enda peale tõmmata. Vihastasin hullult ja läksin omanikega rääkima. Nad ütlesid, et never see nende kolli kedagi ei hammustaks ja kuna näpust verd ka ei tulnud, siis ei saanud ma seda kuidagi tõestada ka. Vihastasin teist korda ja läksin ära. Koridoris hakkasin tennareid jalga panema ja kummardusin korraks, kui mulle hüppas näkku järgmine koer. See oli õnneks üsna pisike vastik väike hall nähvits. Tõusin püsti, aga koer hoidis mul ikka hammastega põsest kinni. Täitsa valus oli ja ebameeldiv. Üritasime Kristeliga koera kõdistada (ilmselt vist eesmärgiga, et ta naerma hakkaks... praegu see tundub pisut jabur miskipärast, siis oli see väga hea mõte), aga ta ei lasnud ikkagi lahti. Alles paari minuti pärast oli ta sunnitud lahti laskma. Põsest verd ikkagi ei tulnud, järelikult omanikega polnud mõtet rääkima minna ja me läksime koju ära.
Otsustasin uuesti töökohta vahetada.