Lahinguväljal näeme, raisk

Meil oli venelastega põhimõtteline sõda. Selles osalesid minu tuttavad ja siis umbes samapalju venelasi. Lahinguväljaks oli üks suur ja lame mäepealne. A see ei olnud mingi gängide paraad, vaid riikide vaheline päris sõda-sõda ikka. Ma ei tea, miks meid just välja valiti. Ma ei osanud püssigi käes hoida. Päev otsa närvitsesime ja rääkisime venelastega juttu, et kas nemad on ka sama närvis kui meie. Olid küll. Osadele anti hobused ka. Osadele anti autod. Venelastel oli päris äge vorm ka. Eestlastel olid tavalised kaitsevärvi riided, mis üldjuhul olid mitu numbrit suuremad, kui vaja oleks, varrukad vajusid kogu aeg püssile peale. Kuna sõda pidama pidime hakkama alles õhtul, siis tegime nii kaua venelastega peo ja hängisime niisama. Kui õige aeg käes, hakkasime oma kaks numbrit suuremate riietega mäkke ronima. Keegi ei tohtinud enne alustada, kui kõik kohal on. Jäingi minema.
Tööpäev algab pool üheksa meil siin riigiasutuses.

(Pildil kole graffiti sõnumiga Make jokes not war. Tundus piisavalt idiootne, et sobida. Kusjuures, ma ei teadnud, et graffitil saab olla üks tegija ka featuring. Ma kavatsen järgmise sissekande ka featuring teha. Be very afraid!)