Viis päeva pensionini

Noh, nüüd on see siis käes. Igati loogiline muidugi, arvestades asjaolusid. See, et kõigepealt tuleb vähemalt kaheksas versioonis läbi vaadata oma sünnipäev. Ja siis edasi ilmselt tuleb mõned seeriad sellest, kuidas ma kolin. Ja siis sekka tavapärast sniiki-fakki ja siit see läheb jälle.
Pidasin oma sünnipäeva sedapuhku Pärnus. Ja kutsele kirjutasin, et kõik võivad kõiki kaasa võtta. Ilmselt oleks pidanud tegema mingi "välja arvatud" väikses kirjas lisamaterjali. No keegi igaljuhul võttis kaasa frikin Ithaka-Maria. Ta oli ikka täistropp (nagu Eva ütleks). Ta oli väga peenelt riides (peen as in classy, mitte vihje sellele, et tal on ilmselt kerged kalduvused anoreksiale...). Ja nii kui maha istus, hakkas mind kohe kasvatama. Käsi ei võinud taskusse panna ja viina ei tohtinud ilma pealekata juua. Vanduda ei tohtinud ka ega jalgu lohistada. Ta põhimõtteliselt kellegi teisega ei rääkinudki õhtu jooksul. Tegeles ainult minu noomimisega. Kuradi tüütu. Ma loodan, et see ei ole üks nendest korduvatest. :(