Vanad klassikud

Isa aitas mul motika üürida Helsingis, et ma saaks korra Tamperes käia. Päris lahe oli. Ma polnud motikaga varem sõitnud. Tuli välja ka. Tagasi tulles pidin ise minema endale motikat otsima. Neid laenutuspunkte oli õudsalt palju. Ühes sai valida motikate, rollerite ja traktori vahel. Motika üür oli 124 EEK-i. Muidugi Helsingisse tagasi jõudes pidin selle jälle ära andma. Piinlik oli see, et kui kõik pärast küsisid, et oh, mis rattaga sa sõitsid, siis pidin häbiga tunnistama, et ma ei olnud üldse sellele tähelepanu pööranud. Nohik.
Vana klassika sellepärast, et kui ma üritasin nende laenutuse inimestega hinna osas läbi rääkida (kahtlustasin, et nad mõtlesid eurosid mitte EEK-e), oli see raskendatud, kuna mul oli jälle suu nätsu täis, hammaste küljes kinni ja seda ei saanud sealt eriti lahti koukida. Seda polegi ammu olnud. A kevadel ikka hakkab jälle kummitama.

Absolut Dreaming

Lagi on käes. Ma olen suutnud näha unenägu unenäos. Lõpuks ometi.

Nagu arvata oligi, näen nüüd veel mõnda aega aktiivselt sünnipäevaund. Noh, pidu igatahes oli juba ära peetud. Tundub, et oli täitsa hea pidu. Ja siis äkki se Tõnis, kes aitab mul üritust korraldada ütleb, et kuule, kas sa äkki kannaksid nüüd selle raha ka üle Stellale, et pidu nagu tulemas. Ma olin täitsa kindel, et ta üritab mind tüngata, sest pidu oli ikka jumala kindlalt ära olnud. Aga ei üritanud.
A üks hea nali ka selle juurde. Pärnus ikka joppab tavaliselt, et mingi viis erinevat tuleb korraga ära. Üks oli selline, kus me hängisime ringi mingis naljakas Eesti linnas. Ja siis ühes hoovis nägime mingit tibi mängimas mingi lapsega. Ja ma ütlesin (Madlile vist, jah), et tseki - see on kindlalt Gratšova (neile, kes Gratšovat ei tea, see ilmselt nii naljakas ei ole. Aga ta oli minu klassiõde ja trennikaaslane. Tüütu nagu... eee... põrgu vist isegi jah, tüütu nagu põrgu.) Läksime lähemale, et vaadata, mis nägu ta läinud on vahepeal. Kui kohale jõudsime, selgus, et olin siiski eksinud - Gratšova asemel oli seal hoopis Joel de Luna. Ma ei tea, miks mind karistatakse kogu aeg.

Pilt inspireeritud Kirka pildiseeriast. Originaalpealkiri "Absolut dreaming".

Õelus

Hedi üüris heast peast endale suure bussi. Saabi. Ütles, et jube odavalt sai ja et tal oli vaja ju millegagi nädalavahetusel ringi liikuda. Ei, tal ei ole bussijuhi lube. Loomulikult. Noh, et mingi tonni maksis terveks nädalavahetuseks ja siis mingi maakler aitas tal võltsida lube ka. Sõitsime siis Pärnus ringi sellega kolmekesi - mina ja Hedi ja ema. Tegime postkontori juures peatuse, pidime seal Ennuga kokku saama. Busside jaoks oli seal selline võimalus, et kui pargid ühe kindla bussisuuruse ristküliku peale, paned mõne mündi masinasse ja vajutad nuppu, siis kast, mille peal buss seisab, sõidab üles ja nii saab umbes 9-nda korruse kõrguselt linna peale vaadata. Täitsa hea vaade oli tõesti kuni Hedi hakkas bussi nõksutama, buss hakkas liikuma ja libises kasti pealt maha. Hedi ütles: "Uups." Mina ütlesin, et pange maandumisel pea põlvede vahele (ilmselt viitasin ühele Mythbusters´i lennuõnnetuse katsele ja sellele, et raskem on kaela murda, kui Sul pea põlvede vahel on.) Maandusime päris hullu pauguga. Aga üllataval kombel bussiga suurt midagi ei juhtunudki. Ilmselt põhjus selles, et tegemist oli ikkagi Saabiga. Hedi üritas seda uuesti käima panna, aga ei läinud. Läksin välja asja uurima ja selgus, et lihtsalt bensiinipaakide (jah, tal oli neid kaks kõrvuti!) luugid olid lahti jäänud ja sellepärast ta ei sõitnud.
Ma pole vist live´s vihastanudki nii hoolega ta peale kunagi. Kuigi Hedi võiks olla vabalt pohhuipartei esimees, siis oli see isegi tema jaoks natuke liig. Pildil tegeleb ta Pariisi metroos mmm... millegagi. Kahjuks ma ühtegi head Saabi-bussi pilti ei leidnud. Suurel vihastamisel oli ka rõve kõrvalmõju. Hakkasin välja köhima arvestatavas koguses hairball´e. Noh, kokku sai mingi viis. Kassidemaailmas kindlasti täielik köömes. ÖÄK.

Viis päeva pensionini

Noh, nüüd on see siis käes. Igati loogiline muidugi, arvestades asjaolusid. See, et kõigepealt tuleb vähemalt kaheksas versioonis läbi vaadata oma sünnipäev. Ja siis edasi ilmselt tuleb mõned seeriad sellest, kuidas ma kolin. Ja siis sekka tavapärast sniiki-fakki ja siit see läheb jälle.
Pidasin oma sünnipäeva sedapuhku Pärnus. Ja kutsele kirjutasin, et kõik võivad kõiki kaasa võtta. Ilmselt oleks pidanud tegema mingi "välja arvatud" väikses kirjas lisamaterjali. No keegi igaljuhul võttis kaasa frikin Ithaka-Maria. Ta oli ikka täistropp (nagu Eva ütleks). Ta oli väga peenelt riides (peen as in classy, mitte vihje sellele, et tal on ilmselt kerged kalduvused anoreksiale...). Ja nii kui maha istus, hakkas mind kohe kasvatama. Käsi ei võinud taskusse panna ja viina ei tohtinud ilma pealekata juua. Vanduda ei tohtinud ka ega jalgu lohistada. Ta põhimõtteliselt kellegi teisega ei rääkinudki õhtu jooksul. Tegeles ainult minu noomimisega. Kuradi tüütu. Ma loodan, et see ei ole üks nendest korduvatest. :(

Lahinguväljal näeme, raisk

Meil oli venelastega põhimõtteline sõda. Selles osalesid minu tuttavad ja siis umbes samapalju venelasi. Lahinguväljaks oli üks suur ja lame mäepealne. A see ei olnud mingi gängide paraad, vaid riikide vaheline päris sõda-sõda ikka. Ma ei tea, miks meid just välja valiti. Ma ei osanud püssigi käes hoida. Päev otsa närvitsesime ja rääkisime venelastega juttu, et kas nemad on ka sama närvis kui meie. Olid küll. Osadele anti hobused ka. Osadele anti autod. Venelastel oli päris äge vorm ka. Eestlastel olid tavalised kaitsevärvi riided, mis üldjuhul olid mitu numbrit suuremad, kui vaja oleks, varrukad vajusid kogu aeg püssile peale. Kuna sõda pidama pidime hakkama alles õhtul, siis tegime nii kaua venelastega peo ja hängisime niisama. Kui õige aeg käes, hakkasime oma kaks numbrit suuremate riietega mäkke ronima. Keegi ei tohtinud enne alustada, kui kõik kohal on. Jäingi minema.
Tööpäev algab pool üheksa meil siin riigiasutuses.

(Pildil kole graffiti sõnumiga Make jokes not war. Tundus piisavalt idiootne, et sobida. Kusjuures, ma ei teadnud, et graffitil saab olla üks tegija ka featuring. Ma kavatsen järgmise sissekande ka featuring teha. Be very afraid!)

"Ihkan imeda šu verd..."

Linna vallutasid vampiirid. Nad olid igal pool. Kõik istusid vaikselt oma kodudes ja hoidsid uksi lukus. (Fotol on vampiresquid, mulle päris vampiiride pildid ei meeldinud google´is). Aga seal korteris, kus mina vaikselt peidus olin mingite inimestega, oli mingi tropp tüdruk, kes tahtis ikka piiluda trepikotta. Ja siis saadi tema kätte ja kõik teised ka. Ja lõpuks Vürst ütles, et ta ainult "korr-rraks läheb vaatab, mis seal on". Ja tagasi tulles oli tema ka vampiir. Ja siis hammustati mind ka ja mina sain ka vampiiriks. See oli tegelikult kõik jubedalt õudne ja hirmus.
Naljakaks läks korraks siis, kui me kõik seisime seal korteris. Vampiirinäod ees ja siis alles tuli välja, et keegi ei tea vampiiridest tegelt eriti midagi... Et kas me võime päikse kätte minna ja kas meid saab puuodaga ära tappa ja kas me elame igavesti, kui me vahepeal puuodaga ei saa ja sellised asjad.

Kõigil on probleeme, tuleb välja.

Isa soovitusel

Isa arvas, et võiksime Marguse tuppa uueks üürnikuks võtta mingi voodihaige inimese. Tal ei olnud kedagi välja pakkuda, aga soovitas netti sellekohase kuulutuse panna.

Mis ainult kinnitab seda, et ikka ära võiks kolida pigem.

Kevad on ahvidele parim aeg!

Minu poole üritati sisse murda. Siis kui ma hommikul duši alla hakkasin minema. Akna all käis mingi läbu. Kolm meest jõid remontõlusid, mida neil tegelikult vaja ei läinud, sest nad olid niigi purjus. Ja äkki tõi üks mees redeli ja hakkas üles ronima. Ma väga ei muretsenud - aken oli ka kinni. Aga see mees ikkagi sai aknast sisse. Kui ta lõpuks üles oli jõudnud, siis ta ilmselt enam ei mäletanud, mis ta retke tegelik eesmärk oli olnud. Aga kuna ta haises ja ikkagi oli sisse murdnud minu poole, siis ma otsustasin politseisse helistada. Ta ka otseselt vastu vastu ei punninud, rääkis Vürstiga rahulikult juttu. Valisin 110. Selle numbri alla oli tehtud lihtsalt mingi tavaline infoliin. Okei. Valisin 112. Vastu võttis meesdispetšer. Rääkisin, et võõras mees ronis redeliga meil aknast sisse. Teiselpool elas dispetšer täiega kaasa: "Isver! Päriselt ka? Eino tõesti, on ikka inimesed... Kohe aknast roniski?! Kuulge, tulge kuulake, mida siin räägitakse!..." Nii et lõpuks ahhetasid teisel pool toru veel mingi ports politseinikke. Mul viskas üle, ütlesin, et ärge siis juba üldse tulge ja saatsin sissemurdja redelit pidi alla tagasi.

Inspireeritud ilmselt õiguskantsleri artiklist õigusselgusest Eestis.
Oo, kas see saaks olla veel piinlikum.