Elevant Aarne, Winston

Ma ei tea, kas see oli seekord neljast päevast Tartus, neljapäevasest traumapunkti külastusest ja tunniajasest tilguti all lamamisest või Kariti põrandast, aga pühapäeva öösel nägin ma ikka päris keniaalset und.
Tegime Guanos proovi, Linnahalli all, kus me pole suvest saadik käinud. Mul oli paha tuju, ütlesin, et lähen vetsu. Tegelt läksin QMarketisse, mis asus Linnahalli esimesel korrusel. Logo oli nagu CoMarketil, ainult et värvid olid vastupidi. Ja poodi tulid röövima mingid nolgid. Midagi erilist nagu ei juhtunudki, aga üks pättidest hakkas mul lihtsalt järel käima. Igal pool. Läksin poest välja, tänavale, ikka oli kaasas. Ise oli punase peaga ja kole ka siuke paksuke ka. Ja siis kõndimise pealt muudkui laksis mulle lahtise käega mööda pead nagu väikestele vendadele tihti antakse. Ja käis hullult närvidele ja ma kukkusin muudkui lumme kogu aeg. Aga Linnahallis oli lõppenud just Roxette´i kontsert. Ja inimesed tulid kontserdilt ja rääkisid kõik sellest, kuidas kõige parem oli olnud viimane lugu. Selle oli Per Gessler kirjutanud Marie Fredrikssonile ja selle sõnad läksid nii:"Ma loodan, et su hääl läheb igaveseks ära...". Ja ma läksin proovi tagasi, paks poiss kadus ära. Ja teised olid mind kõik se aeg oodanud ja arvasid lihtsalt, et küll ma olin kaua vetsus, sest ma ei viitsind neile midagi rääkida.

Piiss.