Nothing To See Here, People

Kui sul on nagu kõige jubedam hambavalu, mida sa suudad ette kujutada, siis ikka asjad juhtuvad.
Tõnis ja Martin ja siis veel mõned mu tuttavad käisid öösiti surnuaias lahtistes haudades magamas. Nagu lahti kaevatud hauad, kuhu veel ei oldud jõutud kedagi matta. Seal olid kirstud ka juba sees, sellised pehme lilla riidega vooderdatud. Tõnis käis sellepärast seal magamas, et ta ütles, et näe, Maris sõitis maale vanemate juurde ja Gonsioris on täiega palav ikka ja õues on sada korda parem magada. Kuigi minu meelest need kirstud olid väiksed talle veits, ja tal jalad olid üle ääre kogu aeg. Kaasi ei pandud peale kunagi. Martin ja teised inimesed magasid vist pigem sellepärast seal, et neil polnud mujal magada. Või siis nad kukkusid kännis peaga auku ja jäid sinna hommikuni. Osad kukkusid mitmekesi samasse auku ka. Tundus, et kedagi ei seganud. Aga see polnud üldse jube ega õõvastav ega midagi sellist. See oli täiega normaalne.
Pärast pidin mängima põrkepallisõda mingite võõraste täiskasvanutega.

No offence, eks.