Hailugu ja siis lugu sokust

Me käisime Pariisis. Madli oli ja Jaana ja veel päris mitu tuttavat, keda ma kahjuks nimeliselt ei mäleta. Me pidime kokku saama kõik ühe meie ühise sõbra juures, kelle koduaiast tegelikult oli lennujaam väga hästi näha (mitte nagu silmapiiril, pigem nagu üle aia), aga kui lennujaamast tema poole minna, siis hoopiski oli see väga pikk maa. Ühel päeval läksime kõik koos surfamas Pariisi kesklinnas. Päris okei ja äge oli. Kuni tuli haikala. Me ei osand nagu midagi eriti teha ja paanika läks veits lahti, sest ma olen muuhulgas väga suur haisõber, aga üsna halb ujuja. Aga siis Jaana võttis ühe teise haikala, tegi ta pooleks ja ajas suure hai selle pooliku haiga eemale, et me jõuaks kõik kaldale minna käppelt. See oli hullult äge. Naljakas oli see, et Jaanal olid lühikesed sirged juuksed. Nagu eile selgus, siis tal ongi lühikesed juuksed nüüd, aga mitte eriti sirged. Oo, prohvet olen maaa ja selgeltnägijaaa.

Teine tore asi juhtus ka. Olime kellegi juures külas, aga neil oli hästi kuri isa, kes tahtis kogu aeg, et kõik oleks vaikselt ja et ta saaks magada. Kui me just üritasime häst vaikselt olla elutoas (sest ta magas kohe kõrval seal ja kandis elektrilist seljasoojendajat kusjuures), siis korraga tuli elutoa laua alt välja kaks õudselt väikest musta koerapoega. Kuna nad tõesti olid väiksed, siis ma ehmusin ja hakkasin karjuma, et toas on rotid! Selle peale see kuri isa muidugi ärkas üles ja tuli oma seljasoojendajaga kohale õiendama. Siis aga selgus, et elutoa laua all oli selle isa sokk (mitte sokk-põlvik-sokk, vaid sokk-kits-mökmök-sokk) musta värvi.

See sokk sünnitas kaks koerapoega, ühe sokupoja ja ühe 5-6aastase poisi. See poiss ei saanud aru, et ta ema on sokk. Ja ütles, oo, teil on toas sokk. Väga tore. Keegi ei öelnud talle kunagi, et ta ema on sokk ja vennad on koerapojad.
Jah, ma kasutan sama haikalapilti, mida ükskord. Aga mulle see nii õudselt meeldib!