Kevad, pliis frikkin saabu

Edasine on suures osas inspireeritud ilmselt tänasest John Stuart Milli kontserdist, kuhu ma kavatsen õhtul minna ja sellest ahjukanast, kes eile mulle kapi otsast pähe lendas.

John Stuart Mill tuli Tallinnasse esinema (nendele, kes ei ole Pärnu pändidega kursis, vihjeks nii palju, et kui ma ütlen, et "nad tulid Tallinnasse", siis ma ei pea silmas, et tuli lõhestunud isiksusena lugupeetud filosoof John Stuart Mill). Ja siis ma sain Heikoga juba enne kontserti kokku, käisin nende saundtsekki kuulamas vist. Ja Heiko hakkas jälle väikest Märti kiusama (see on üks väga müstiline umbes 19-aastane poiss, kes mõtleb ja näeb välja 13-aastane), mis päädis sellega, et Märt hakkas halastamatult ulguma. Nagu vappenutt täielik. Ja ütles, et ta ei kavatse esineda ja läks üldse minema. Heiko ei näidanud muidugi kahetsusmärke. Ja kui mõne aja pärast tuli Märt tagasi, siis Heiko ajas ta uuesti jubedalt nutma ja Märt läks jälle minema. Õudselt tüütu. Õudselt.
Pärast ma pidin käima ühes pubis duši all, kus istusid laua taga inimesed, sõid ja vaatasid jalgpalli. Kui ma hommikul käisin seal duši all, oli okeim, sest inimesi oli vähem. Aga ma õhtul põhimõtteliselt jalutasin bokserite väel sinna sisse, ja et äratada võimalikult vähe tähelepanu, istusin ühte lauda võõraste inimeste juurde maha, katsin strateegilised kehaosad kätega ja tegin nägu, et vaatan ka jalgpalli. Õlut ei olnud mõtet nagu tellida, sest käed olid kinni ja kõrrega õlut juua ikka on suht rõve. Nüüd järele mõeldes, siis tere, aga ma ei tea, kus ma arvasin, et ma raha hoian sellisel juhul... Reklaami ajal käisin pesemas ära, panin rätiku ümber ja läksin koju.

Ja siis pärast ma mõtlesin, et oh, kus ma alles Hedile räägin seda kana nalja hommikul msn-is ja siis seda pubi nalja ka.