Hõissa frikkin pulmad

Lepik abiellus. Teist korda juba. Esimene abielu oli mingi käkk, a paar aastat vist kestis ikka. Et mitte tekitada asjatut segadust, kuna Lepikuid on viimasel ajal kõik kohad täis, siis Lepik on see minu vana hea Lepik, keda ma tunnen põhimõtteliselt igavesti. Et siis mitte ükski nendest n-ö uutest Lepikutest.
Seda uut meest ta oli tundnud umbes kolm kuud ainult. Ja ma natuke muretsesin sellepärast, sest see poiss tundus üldiselt ka olevat tropp suht. Ta näiteks elas aastaringselt Uulus. Mitte, et Uulu ei oleks tore koht, sest näiteks Merila suvila on ju Uulus, mis on alati väga tore koht olnud. Aga noh, aastaringselt seal asulas elada, oleks ikka suht valus, kui järele hakata mõtlema, eks. Ja ta ütles mulle kohe sitasti ka nii kui sai. Sest ma viisakalt pakkusin talle seda spets vett, mida ainult Uulust saab põhimõtteliselt. Mulle see ei maitse eriti, aga Madlile näiteks hullult maitseb, ma tean. Ja see poiss hakkas kohe kaagutama, et kui ta on terve elu seal elanud, siis kuidas ta ei peaks seda teadma ja üldse, ma ikka tundun olevat mingi suhteline idikas janiiedasi janiiedasi.
Põhiline oli see, et ma pidin olema tunnistaja, a jäin umbes juttu rääkima kellegagi ja unustasin minna sinna teise ruumi, kus registreeriti. Õnneks mulle tundus, et Lepik tegi puhtalt kleidi pärast seda ainult.