The Stars of Track and Field are Beautiful People vol smth smth

Me olime Pärnus juhuslikult. Kohtusime oma kunagise treeneri Evaga (sellest ajast, kui me käisime kõik veel kergejõustikus ja ühesuguste riietega ujumas). No eniveis, üks asi viis teiseni ja enne, kui arugi saime, treenisime mingiteks Pärnu linna meistrivõistlusteks. See oli nagu sujuv jätk mingile hullule hotellipeole.
Parajasti oli käsil kaugushüppe harjutamine. Hoojooks algas Sütevaka juurest ja kaugushüppe kast oli meie maja ette tänavale kaevatud. Nendele, kes Pärnus kunagi elanud ei ole, ütlen täpsustuseks, et see teeb hoojooksuks kuskil poolteist kuni kaks kilomeetrit. Ja nendele, kes kergejõustikust midagi ei tea, siis vaadake rohkem telekat ja saate teada, et kaugushüppe hoojooks tegelikult on umbes sada korda lühem.

Kuna tegemist oli tõesti väga pika maaga, siis kõik üldse ei jaksand seda ära joosta. Marju näiteks tuli trikirattaga hoojooksu osa ja siis üks tüdruk jalutas samal ajal koeraga ja kui kohale jõudis, sidus koera meie pirnipuu külge ja tuli sealt jooksuga ja tegi hüppe ikkagi ära. Mina muidugi jaksasin tulla terve tee täiskiirusega ja sooritada veel sellise hüppe, mis oli umbes seitse meetrit pikk. Kuigi ma astusin natuke üle... Nendele, kes kergejõustikust mitte midagi ei tea, võin öelda, et naiste maailmarekord kaugushüppes peaks olema 7.52 ja siis kui ma päriselt olin hull kaugushüppaja, siis ma suutsin parematel päevadel natuke üle viie meetri välja punnitada.
Aga võistlustele ma sellegipoolest ei tahtnud minna. Eriti sellepärast, et Eva ütles, et palun ärge keegi sinna švipsis peaga tulge ja siis ma otsustasin, et lähen ikka parem ema sünnipäevale.

Pildil on Pärnu taevas ükskord suvel. Olavi tehtud pilt vist isegi peaks olema.