Clap your hands, clap your hands for your brother, brother

Panter jäi rasedaks ja sai lapse. Poja. Mis tähendab, et me Hediga saime venna. Mis iseenesest tundus päris khuul, sest mul pole ehtsat venda olnud kunagi. Ainuke asi, mis mind murelikuks tegi, oli see, et kui mina olen 46, siis tema on alles 23. See tundus õõvastav ja hirmus.
Järgmisel päeval pärast tema sündi läksime Pantrile ja oma vennale külla (ma ei mäleta, et tal nimi oleks olnud). Lahe oli see, et kahepäevase tati kohta, oskas ta üsna arusaadavat juttu rääkida. Ja kordas kõik asjad järele. Ainult r-id ja sellised asjad jäid veel segaseks veits. Aga noh, teine päev ka alles. Kuna ta oli ülimalt adekvaatne, siis õpetasin talle igast vajalikke lauseid ja ka seda, kus on parem roomata ja kus on parem normaalse inimese moodi kõndida. Et diivani peal näiteks ei tasu püsti olla, sest nii väikestel olenditel nagu tema, on pea veel "pehme" ja selle peale kukkumine tavaliselt ei lõpe hästi. Ta oli väga mõistlik, noogutas ja sai aru. Kõige ägedam oli see, et mina meeldisin talle täiega ja Hedi ei meeldinud talle üldse. Nagu üldse.
Hiljem sain Elmeri ja Vürstiga kokku. Samas majas, kus Elmer töötas, oli ka üks korrus, kus asjatas mingisugune sümfooniaorkester. Keegi oli öö jooksul varastanud sealt 20 viiulit. Kui Elmer seda juttu meile rääkis, siis tuli välja, et nad mõlemad Vürstiga täiega kahtlustavad varguses mind. Sest sinna oli helistatud ja öeldud, et viiulid tuuakse tagasi, kui varas saab endale selle suure lühtri, mis koridoris ripub. Neile tundus üsna normaalne, et ma sellist asja endale küsiks.

Tsiteerides klassikuid: "See on küll tore, et sa unes ka näed, et sa oled täielik jobu."