Normaalne

Juba üle tuhande inimese on mu plogis käinud. Normaalne. Või noh, me tegelt kõik teame, et 200 korda on käinud Madli, teise 200 Hedi ja siis ülejäänud kolm korda 200 teised toredad inimesed. Normaalne sellegipoolest.

Pärast eelmise nädala jubedaid painajaid. Noh, nagu päris päris painajad, pärast mida on kaks päeva tõeliselt tõeliselt halb olla, läksid asjad justkui paremaks...
Viimane öö Kalevi tänaval tõi mull Kristiina Ojulandi. Ta oli peaaegu kahe meetri pikkune ja kasukaga. Ojuland ütles mulle, et ta on mind juba pikka aega jälginud ja et tema meelest olen ma veits küürakas ja võiksin selja rohkem ikka sirgu ajada, kui ma kõnnin ja üldse natuke rohkem tüdruku moodi olla. Ma ei saanud vahele öelda isegi midagi, ta aint kaagutas kogu aeg. Lõpuks istus ta autosse, aga enne palus mul veel siis ka tervitada kõiki oma sõpru, kes ei ole nii kuulsad nagu tema. Normaalne.
Teksapükstega magamajäämine on ebamugav. Aga lapse sain. (Ma arvan vähemalt, et see oli minu oma ikka, kangesti Matthiase moodi ainult miskipärast...). Läksin temaga poodi, ta oli täitsa lahe. Aga seal poes ei olnud Alexandri õlut, mida ma tahtsin väga osta. Vaid oli ainult Originaali ja loomulikult pidin sellisel juhul minema teise poodi Alexandrit ostma. See oli väike ilus viinapood, kus töötas mu kunagine kirjanduseõpetaja Elma koos oma tütrega. Sain Alexandrit isegi sealt, kui tuli meelde, et mul oli ju mingi titt ka kaasas alguses. Läksin eelmisse poodi tagasi, kus kaks kodutut olid ta juba oma hoole alla võtnud. Kõik muudkui õiendasid, et kuidas ma sain ta sinna niiviisi unustada, sest ta oli kombekaga ja sellega teadupärast on ilgelt palav. A ma ei saanud küll probleemist aru. Võtsin tite kaasa, õlled ka, ja läksin koju. Kõik on normaalne, ma räägin ju.

Pilt illustreerimaks ma ei tea mida. Kuramus, esmaspäev on, ma olen ka väsinud alles ju.