Edward Käärkäsi female edition 2008

Meie jurist (siit, kus ma parasjagu töötan siis) elas meil. Ja magas minu voodis isegi. (Ei, ta ei ole eriti kuum latiinomees või midagi muud rõvedat, ta on tavaline viiekümnendates naine.) Minu maja lähedal elasid ühes suures kuuris mingid inimesed. Parmud peredega. Ja ühel perel oli väga hirmus tütar. Ta oli umbes ilmselt 18, hästi ilus ja puha. Aga. Tal oli kahe käe peal kokku 19 sõrme. Ja nad olid jubedalt pikad. (Sellest ka see Edward Käärkäe võrdlus. Ainult, et kääride asemel olid sama pikad sõrmed.) Me käisime neil aeg-ajalt külas juristiga, aga ma pidin alati varem koju minema, sest ma hakkasin kartma seda tüdrukut ja mul hakkas halb. Kuna jurist tahtis teda aidata, siis ta hakkas teda meie juurde tassima. Ja siis magasime kolmekesi ühes voodis: mina, jurist ja Edward frikkin Käärnaine, kes pidevalt sirutas oma käsi minu poole. Hiljem õpetasin teda tervislikult toituma ja rääkisin pikalt, miks liiga palju kartulit ei tasu süüa. (Nagu wtf, ma ei tea kartulitest midagi.) Siis, kui ta käte poole mitte vaadata, oli täitsa okei värk.

Pilt illustreerimaks esimest episoodi, kus ma olin raamatupidaja. Mingit tegelikku muutust ei olnud toimunud, ma ei olnud eriti hea arvutaja ja põhimõtteliselt meenub jälle vestlus Marjuga: Kas sa teadsid, et nulliga ei saa jagada? Saab, vastus on 1.
Normaalne. Tänks, Väino.