Kalamaja, i love you, but you´re bringing me down

Olime poistega meie pool. Ilma naisteta seekord. Pidime linna sõitma peole. Olin kuulnud, et mingi uus taksofirma on tehtud meie linna. Helistasin neile. Automaatvastaja võttis vastu. Siis pidi valima kas klahvi nr 1 või nr 2. Number ühe alt sai mingi luksus-takso või midagi sinna kanti ja number kaks pidi olema tavaline. Valisin number kahe. Nad ütlesid kohe: "Tere, Kalamaja." Ma mõtlesin, et oo, lahe - neil näitab piirkonna ära, kust kõne tuleb. Ütlesin, tere, me tahaks linna sõita. Oleks ilmselt kahte taksot vaja. Hakkasin aadressi ütlema, aga mees sai hoopis aru, et mitte maja number ei ole kolmekümnega, vaid, et meid on kolmkümmend ja hakkas õiendama. Ma üritasin ikka seletada, et ei-ei, kuuekesi oleme, mitte kolmekümnekesi. Aga mees läks veel vihasemaks ja asi lõppes sellega, et ta ütles mulle põhimõtteliselt - never ma ei tule teile järele. Ja üldse, see on linnale nii lähedal, miks me üldse roheliselt ei mõtle ja mingu me parem jalgsi. Ja viskas toru ära. No mis siis ikka.

Kahjuks me ei saanud kohe minema hakata, sest tänaval toimus täielik kino. Üks noormees oli tulnud vastasmaja akna alla oma tüdrukule abieluettepanekut tegema. Hobusega. Tal oli kaasas veel kaks sõpra hobustega ja ägeduse mõttes ka üks must panter ja tiiger. Suht khuul oli mõnes mõttes, aga me pidime mingi pool tundi ootama, enne kui panter ja tiiger tagasi puuri pandi. Tüdruk ütles "jah" vist ka, ma arvan.
Ja kui me minema hakkasime, siis aknast lehvitas meile järele Batmani kostüümis Madli.