But the dreams in which i'm dying are the best i ever had

Ma olin suremas. Mu süda oli katki läinud ja pidi pandama uus. Uus süda oli mul kapis valmis juba, külmkapis siis. Tupperware karbi sisse pakitud, juustu ja piima kõrval kohe, et oleks hea võtta, kui vaja läheb. Operatsiooni pidi läbi viima üks neegerarst. Ta mängib muuhulgas ka Grey's Anatomys arsti, ma ei tea, kas kirurgi - see on loll sari üldiselt. (Neegerarst nägi välja selline.) Oli aru saada, et väga suuri lootusi operatsioonile ei panda.

Arst korraldas mingi koosoleku moodi asja kõikidele mu sõpradele ja perekonnale ja tuttavatele pargis. Et läbi arutada, kuidas südameoperatsioon ikka käima peaks ja nii. Põhiline oli see, et me pidime selle läbi viima minu juures kodus. Isegi eriti ruumi ei olnud opilaua jaoks ausalt öeldes. Õed olid kõik seina ääres reas ja ei mahtunud eriti liikumagi. Einiveis, see pargikoosolek meenutas pigem matuseid. Jüri Vlassov (miiks?!) laulis mulle mingi väikse tüdrukuga duetti. Kõlas nagu mingi hüvastijätulaul, suht kõhe, kuigi ta laulis täitsa normaalselt. Ma loodan, et inimesed päriselt ei kutsu mu matustele teda laulma. Mul oli paberi peale kõik kirjutatud ka üles Vürsti jaoks, mida ta peab inimestele ütlema, kui ma juba surnud olen.
Kahjuks grande finale jäi mul nägemata, aga seal pargis ma ei tahtnud maas istuda, ja istusin hoopis selle Tupperware karbi peal, kus mu uus süda sees oli.