Eino ja Leino

Lepik seisis üksinda mingi suvalise ööklubi baarijärjekorras, rääkis omaette ja koukis taskutest ja kotist raha välja. Samal ajal kõva häälega arutades, kus taskutes tal võib veel raha olla, kus ta seda viimasel ajal kulutanud on janiiedasi janiiedasi. Ümberringi seisvad inimesed olid kohmetud ja ei teadnud, kas kuulata ta juttu või mitte üldse teha välja... Noh, piinlik oli. Aga ma ka ei läinud talle midagi ütlema. Ta oli just söönud mingit pahaks läinud toitu või joonud midagi imelikku ja see oli nagu loomulik reaktsioon.
Meil oli tegelikult plaan minna kõik koos vanade trennikaaslastega (and i mean vanade, nagu sellest ajast, kui meil olid kõigil ühesugused trikood) jalkat mängima. Pidime Aliisi juures kokku saama. Ta ei olnud ise veel jõudnud ja mina olin esimene, kes kohal oli. Ta ema pani mind kohe nõusid pesema ja muid majapidamistöid tegema. (Mis on naljakas, sest ta tegelikult oli alati hullult tore). Kui Aliis tuli, siis mina pidin ikka edasi töötama veel. Aga ta isa oli täitsa kiilakas pea pealt ja värvis kogu aeg pealage musta markeriga. Kui ta higistas, siis see kustus jälle ära. Nii et ta pidi pidevalt pead värvima.