Peeter Oja strikes again vol 8

Kõik mu sõbrad roovis ära inimsööja. Tal oli meid hea tabada, sest me olime kõik ühel ja samal suvilapeol. Ta ise nägi natuke välja nagu Clive Owen. Olukord oli suhteliselt hapu, kõik istusid tema suures majas kinni ja kujutasid ette, kuidas neid hakatakse sööma. Omavahel arutasime, et kas ta enne külmutab meid ära või hakkab lihtsalt otsast hammustama. Ei olnud väga lahe. Eriti surma ei kartnud keegi. Aga ärasöömist kartsid kõik.

Mida aeg edasi, seda suvakamaks inimsööja muutus. Lubas meil õues käia ja siis ütles, et kui te tahate ära minna, siis tema kedagi kinni hoidma ka ei hakka. Ta maja asus natuke Tallinnast väljas. Madliga igatahes võtsime kätte ja läksime Tallinnasse, võtsime Radissoni toa ja otsustasime veits aega peidus olla. Toas läks ruttu igavaks ja tahtsime igaks juhuks ka kindlad olla, et keegi meid ei jälitaks. Hotelli koridoris nägime aga üsna varsti Peeter Ojat. Teades, et ta on inimsööja käsilane ja ilmselt ikkagi tuli meid taga ajama, jooksime kiiresti tuppa tagasi, panime ukse lukku ja üritasime vaikselt olla. Kui äkki magamistoast tuli välja keskealine trussikutes soomlanna, kes läks otsejoones sauna ja kukkus oksendama. Tal oli hirmus pohmell ja ta oli eelmisest õhtust jäänud sinna tuppa magama ja koristaja ei märganud teda ega ajanud ära.
Peeter Oja sai meid kätte. Aga ma otseselt ei anna pead, et keegi lõpuks ka ära söödi. Sest siis oli äkki juba südatalv ja me grillisime mingite võõraste inimestega Mustamäe tee ääres. Üle tänava olid virna laotud auto alla jäänud kasside nahad. Puhastatud ja külmast kanged. Neid võisid kõik endale võtta, kui huvi oli. Kellelgi ei olnud.

Sellest Peeter Oja fenomenist ma ikka veel hästi ei saa aru. Mõnes mõttes hakkab pisut piinlik juba.
Lase nüüd teistel ka särada, Peeter!