I´m not having fun

Käisime Martiniga purjetamisvõistlustel. Kuna keegi teine ei saanud kaasa tulla, pidime kahekesi minema. Ma mõtlesin, et noh, kui ma pean seal mingeid asju kaasa tegema, siis ilmselt jääb ropsimisaega vähem. Erinevalt eelmisest korrast, kui seda aega jäi lausa ülearu kätte.

Osales umbes kümme meeskonda. Jaht, ma arvan, oli Tea, aga ta oli kõvasti pisem kui päriselus. Teiste võistlejate jahid olid sama pisikesed. Nad hulpisid kõik suvaliselt madalas vees ja võistluse alguses pidid kõik jooksuga enda jahi üles leidma. Kuna kere peale ei olnud nimesid kirjutatud, pidi kõigepealt purjed heiskama, et üldse näha, mis seal peal on. Samal ajal, kui mina üritasin meeleheitlikult Tea´d üles leida, tegi Martin rahulikult kaldal endale võikusid. (Mis ilmselt ei üllataks mind ka ärkvel olles apseluutselt.) Sellepärast jäime teistest ikka oma kaks tundi maha. Ja kui me sõitma hakkasime, siis kell oli juba palju ja ma pidin õhtul peole minema ja keerasime otsa ringi. Võistlus oligi selline, et nädala jooksul käid nii tihti merel, kui jõuad. Ja kes kõige rohkem käib, see on võidumees. Martin pakkus välja, et võiks siis kolmapäeval uuesti minna. Ma ütlesin, et ma ei saa, pean tööl olema.
Pärast sõin ära kotitäie väikesi musti legoklotse ja kaks pastakat. See oli trendikas, sest tuli välja, et Angelina Jolie on kogu aeg oma adopteeritud lastele jõuludeks legoklotsisalatit teinud. (Intervjuus oli ta üllatunud, et teised legosid ei söö.) Hiljem oksendasin klotsid välja, pastakaid mitte. Kaks tükki jäid hamba vahele kinni ka ja tulid hilisemal nokkimisel koos hambaplommidega välja.
Ebameeldiv.

Pildi ma varastasin kellegi plogist ükskord. Tõestamaks, et "iik" on päris sõna.

I Was Looking For A Job And Then I Found A Job...

Läksin töölt ära. Päevapealt. Käisin Katjuusha ja Marju "kontoris" (see oli tegelikult möbleeritud kuur põhimõtteliselt). Ja nad ütlesid, et neil oleks vaja toimetajat mingeid jaburusi tõlkima ja ma oli kohe nõus. Isegi vanasse töökohta ei viitsinud helistada, korra nagu olid süümekad, aga päeva peale läksid üle ka. Ma põhimõtteliselt vist jäin sinna sellepärast, et töö ajal võis laua taga suitsu teha ja see mõte iseenesest tundus mulle väga ägedana. Aga te oleks pidanud nägema Pantri nägu, kui ta Hiinast saabus ja mu töö juurde tuli ja küsis, miks ma tööl ei ole ja ma ütlesin, et ma töötangi nüüd SIIN. Päris elus ma ei oleks naernud tegelt üldse. Panter ei naernud ka üldse.
Nädalavahetusel Turovski moodi mees murdis meile öösel sisse ja kui ma läksin vaatama, kes tuli, lipsas juba mu voodisse, hakkas oma raamatuid lugema ja ütles, et see on nüüd tema tuba ja tema voodi. Kahju, et ta mulle nii palju meeldib tegelt, muidu ma oleks täiega vihastanud.

Kalamaja, i love you, but you´re bringing me down

Olime poistega meie pool. Ilma naisteta seekord. Pidime linna sõitma peole. Olin kuulnud, et mingi uus taksofirma on tehtud meie linna. Helistasin neile. Automaatvastaja võttis vastu. Siis pidi valima kas klahvi nr 1 või nr 2. Number ühe alt sai mingi luksus-takso või midagi sinna kanti ja number kaks pidi olema tavaline. Valisin number kahe. Nad ütlesid kohe: "Tere, Kalamaja." Ma mõtlesin, et oo, lahe - neil näitab piirkonna ära, kust kõne tuleb. Ütlesin, tere, me tahaks linna sõita. Oleks ilmselt kahte taksot vaja. Hakkasin aadressi ütlema, aga mees sai hoopis aru, et mitte maja number ei ole kolmekümnega, vaid, et meid on kolmkümmend ja hakkas õiendama. Ma üritasin ikka seletada, et ei-ei, kuuekesi oleme, mitte kolmekümnekesi. Aga mees läks veel vihasemaks ja asi lõppes sellega, et ta ütles mulle põhimõtteliselt - never ma ei tule teile järele. Ja üldse, see on linnale nii lähedal, miks me üldse roheliselt ei mõtle ja mingu me parem jalgsi. Ja viskas toru ära. No mis siis ikka.

Kahjuks me ei saanud kohe minema hakata, sest tänaval toimus täielik kino. Üks noormees oli tulnud vastasmaja akna alla oma tüdrukule abieluettepanekut tegema. Hobusega. Tal oli kaasas veel kaks sõpra hobustega ja ägeduse mõttes ka üks must panter ja tiiger. Suht khuul oli mõnes mõttes, aga me pidime mingi pool tundi ootama, enne kui panter ja tiiger tagasi puuri pandi. Tüdruk ütles "jah" vist ka, ma arvan.
Ja kui me minema hakkasime, siis aknast lehvitas meile järele Batmani kostüümis Madli.

But the dreams in which i'm dying are the best i ever had

Ma olin suremas. Mu süda oli katki läinud ja pidi pandama uus. Uus süda oli mul kapis valmis juba, külmkapis siis. Tupperware karbi sisse pakitud, juustu ja piima kõrval kohe, et oleks hea võtta, kui vaja läheb. Operatsiooni pidi läbi viima üks neegerarst. Ta mängib muuhulgas ka Grey's Anatomys arsti, ma ei tea, kas kirurgi - see on loll sari üldiselt. (Neegerarst nägi välja selline.) Oli aru saada, et väga suuri lootusi operatsioonile ei panda.

Arst korraldas mingi koosoleku moodi asja kõikidele mu sõpradele ja perekonnale ja tuttavatele pargis. Et läbi arutada, kuidas südameoperatsioon ikka käima peaks ja nii. Põhiline oli see, et me pidime selle läbi viima minu juures kodus. Isegi eriti ruumi ei olnud opilaua jaoks ausalt öeldes. Õed olid kõik seina ääres reas ja ei mahtunud eriti liikumagi. Einiveis, see pargikoosolek meenutas pigem matuseid. Jüri Vlassov (miiks?!) laulis mulle mingi väikse tüdrukuga duetti. Kõlas nagu mingi hüvastijätulaul, suht kõhe, kuigi ta laulis täitsa normaalselt. Ma loodan, et inimesed päriselt ei kutsu mu matustele teda laulma. Mul oli paberi peale kõik kirjutatud ka üles Vürsti jaoks, mida ta peab inimestele ütlema, kui ma juba surnud olen.
Kahjuks grande finale jäi mul nägemata, aga seal pargis ma ei tahtnud maas istuda, ja istusin hoopis selle Tupperware karbi peal, kus mu uus süda sees oli.

Vaene vanemateta laps

Käisime Rakveres Hedi ja Pantriga Side tänava korteris (seal ma elasin esimesed viis aastat oma elust ja nii) asju pakkimas. Panter otsustas kolida Rakvere lähedale metsa. Noh, mitte metsa metsa, aga ikka majja, mis asus metsa sees. Ta pidi ära kolima, sest tuli välja, et ta oli spioon. (Ma vihkan "päevakajalisust" sellistes asjades, nagu mingi nohik oleks.) Naljakas oli see, et Panter oli samasugune nagu siis, kui me päriselt Rakveres elasime sada aastat tagasi. Ja kõik asjad olid vanad, nõud olid vanad ja vaibad ja mööbel. Ainult meie Hediga olime tavalised ja suured. Noh, nagu me praegu oleme. Aga ikka pidime selles väikses naris magama...

Kaks-üks, kaks-üks Lenin Poolas, isa Soomes, Panter Hiinas, Eedit Ameerikaas!
Daa.