Edward Käärkäsi female edition 2008

Meie jurist (siit, kus ma parasjagu töötan siis) elas meil. Ja magas minu voodis isegi. (Ei, ta ei ole eriti kuum latiinomees või midagi muud rõvedat, ta on tavaline viiekümnendates naine.) Minu maja lähedal elasid ühes suures kuuris mingid inimesed. Parmud peredega. Ja ühel perel oli väga hirmus tütar. Ta oli umbes ilmselt 18, hästi ilus ja puha. Aga. Tal oli kahe käe peal kokku 19 sõrme. Ja nad olid jubedalt pikad. (Sellest ka see Edward Käärkäe võrdlus. Ainult, et kääride asemel olid sama pikad sõrmed.) Me käisime neil aeg-ajalt külas juristiga, aga ma pidin alati varem koju minema, sest ma hakkasin kartma seda tüdrukut ja mul hakkas halb. Kuna jurist tahtis teda aidata, siis ta hakkas teda meie juurde tassima. Ja siis magasime kolmekesi ühes voodis: mina, jurist ja Edward frikkin Käärnaine, kes pidevalt sirutas oma käsi minu poole. Hiljem õpetasin teda tervislikult toituma ja rääkisin pikalt, miks liiga palju kartulit ei tasu süüa. (Nagu wtf, ma ei tea kartulitest midagi.) Siis, kui ta käte poole mitte vaadata, oli täitsa okei värk.

Pilt illustreerimaks esimest episoodi, kus ma olin raamatupidaja. Mingit tegelikku muutust ei olnud toimunud, ma ei olnud eriti hea arvutaja ja põhimõtteliselt meenub jälle vestlus Marjuga: Kas sa teadsid, et nulliga ei saa jagada? Saab, vastus on 1.
Normaalne. Tänks, Väino.

Third Rock From the Sun

Ma käisin nendega koolitusel. Mitmepäevasel koolitusel, mis käsitles kultuuridevahelisi suhteid ja tolerantsi. See oli frikkin lahe! Ainuke imelik asi oli see, et nad tegid ikka sama head nalja, aga ainult mina üksi naersin.
Eee... okei, Albrigthi ilmselt ei olnud. Aga teised olid raudselt, sest me lasime Sallyga kogu aeg käsipuudest alla. Oh, sweet!

Eino ja Leino

Lepik seisis üksinda mingi suvalise ööklubi baarijärjekorras, rääkis omaette ja koukis taskutest ja kotist raha välja. Samal ajal kõva häälega arutades, kus taskutes tal võib veel raha olla, kus ta seda viimasel ajal kulutanud on janiiedasi janiiedasi. Ümberringi seisvad inimesed olid kohmetud ja ei teadnud, kas kuulata ta juttu või mitte üldse teha välja... Noh, piinlik oli. Aga ma ka ei läinud talle midagi ütlema. Ta oli just söönud mingit pahaks läinud toitu või joonud midagi imelikku ja see oli nagu loomulik reaktsioon.
Meil oli tegelikult plaan minna kõik koos vanade trennikaaslastega (and i mean vanade, nagu sellest ajast, kui meil olid kõigil ühesugused trikood) jalkat mängima. Pidime Aliisi juures kokku saama. Ta ei olnud ise veel jõudnud ja mina olin esimene, kes kohal oli. Ta ema pani mind kohe nõusid pesema ja muid majapidamistöid tegema. (Mis on naljakas, sest ta tegelikult oli alati hullult tore). Kui Aliis tuli, siis mina pidin ikka edasi töötama veel. Aga ta isa oli täitsa kiilakas pea pealt ja värvis kogu aeg pealage musta markeriga. Kui ta higistas, siis see kustus jälle ära. Nii et ta pidi pidevalt pead värvima.

Karmavõlad kaelas vist

Palju õnne mulle. Noh, nii üldiselt. Meil oli Pärnus pidu Hediga ja mõned inimesed jäid pärast meile ööseks ja mõneks päevaks veel pealekauba. Ma pole sada protsenti kindel, aga ma arvan, et need olid mõned Olavi kursavennad, kellega mul oli au ja rõõm sel nädalavahetusel tuttavaks saada. Üldse mitte arhitektimõõtu, aga üsna normaalsed räpivennad sellegipoolest, jou. Siis aga hakkas kõik allamäge minema. Sest sisse sadas Liis Lass. Tema otsustas ka mitmeks päevaks jääda. Ma meelega ei otsinud tema pilti siia ülespanemiseks. Ma isegi ei hakka põhjendama seda.
Ta oli apseluutselt kõige kuradima tüütum külaline, kes mul kunagi Pärnus külas on käinud. Ja uskuge, seal on käinud palju inimesi. Ta tegi pidevalt väga halba nalja ja itsitas rõveda häälega. Ja ma (nagu päriseluski) ei saanud aru, kas ta on loll või mängib lolli.
Pärast paari päeva pidid Liis Lass ja Hedi ja mingid inimesed veel, Soome sõitma. Läksin neid saatma, sest ma tahtsin lihtsalt olla kindel, et nad tõesti laeva peale lähevad.
Sadamas oli terve hulk noori, kes kõik pidid sõitma Soome sõjaväkke. Osad läksid aastaks, osad lühemaks ajaks. Samuti oli nende hulgas Burt Reynoldsi tütar, kes oli saanud loa lühemaks ajaks minna. Tundus, et Burt arvas, et need, kes pikaks ajaks ei lähe, on räiged memmekad, ajas tütre nutma ja kõndis minema. Ta oli riides nagu kauboi ja tal oli lahe jalgratas.

Discover E

Discovery pealt hakkas jooksma uus tõsielusari. Selle peategelaseks oli üks kohutavalt andetu komöödianäitleja. (Kui on olemas A-klassi, B-klassi jms näitlejad, siis see mees peaks olema vähemalt E-klassi näitleja. Ta on nii tundmatu, et ma isegi ei suutnud teda guugeldada, et siia illustreerivat pilti leida. Mingi film, mida näidatakse kaheksa korda aastas teevee kolmes, on selline, kus ta läheb mingite lastega metsa, sest ta tahab kellegi raha varastada or smth. Õudne-õudne igatahes. Kaklused karuga ja kõik halbused on seal koos...) Sellepärast ma leian eriti, et on üsna ebaõiglane, et ma pidin teda pool ööd vahtima. Sarja point oli selline, et Lake Tahoe ääres (jah, pildi peal on sama järv), oli mingi äge hotell ja rand ja asjad, kus põhiliselt veetsid aega noorpaarid. Ja siis see mees lihtsalt hängis seal ja oli hirmus nõme ja saate iva oli vaadata, kui kaua läheb, enne kui kõikidele paaridele hakkab see mees lootusetult närvidele käima. Ja see ei olnud isegi sarja esimene osa või vähemalt making of ega midagi. Vaid frikkin treiler! Mitmetunnine treiler!
Pühapäeva kohta ma oleks midagi ilusamat oodand.