FBI ja EMT

Tegin FBI-le toimetamis- ja tõlketöid. Aga midagi neile ei meeldinud. Ja siis nad hakkasid mind salaja tulistama iga päev mitu korda päevas kolme lasu kaupa täiesti suvaliselt ja ootamatul ajal. Näiteks istusin kohvikus ja siis äkki hakkasid kuulid lendama. Need ei olnud mingid surmavad ega midagi. Aga täitsa tavalise kuuli suurusega, mitte mingid õhupüssi plönnid. Nõme oli ikka. Hullult ajudele hakkas käima. Kogu aeg oli pingeseisund. Ja kui nad ükspäev hakkasid pisikeste värviliste ussimoodi sisisevate asjadega tulistama, siis mul viskas üle ja helistasin sinna. Hästi tore naine võttis vastu. A ütles, et kahjuks mind ei saa aidata, sellele numbrile on üldse elu jooksul helistatud kolm korda - ühe korra mina, ühe korra Margu ja ühe korra keegi kolmas. Ja sellepärast ei tee keegi välja nendest kaebustest, mis siia esitatakse. Ja küsis veel, kas mul ikka on meeles, et sellel toimetamistööl on tähtaeg tulemas... Ma ütlesin jaa ja panin toru ära.

Käisime ka kellegi sünnipäeval, mis oli üks väga igav sünnipäev. Ja ma ei ole kindel, kas need olid perekond Tõrised või Josse ja Leena, aga igatahes hakkasime otsima Vürstiga ja nendega Vürsti telefoni ehituses vigu. Et kuidas menüü võiks parem olla ja kus võiks shoortkatte olla ja nii edasi. Ja meil tuli paar ülihead mõtet, mis me saatsime EMT-i esindusse. Ja nad olid nii tänulikud, et pakkusid meile nelja peale 109 000 krooni. Ma olin nii ülimalt äksis. Kuni kella seitsmeni.
Sellised pettumused võimendavad väga esmaspäeva hommikute negatiivsust. Ausalt.