Puppy Go Lucky

Hakkasin uues kohas tööl käima. Sinna oli üsna pikk maa ja miskipärast sai sinna ainult jalgsi minna. Mingi osa linnas, siis metsavahelt ja siis paar kiltsa maanteelt. Õnneks Kristel käis minuga alati kaasas. Polnud üldse hull. Kui metsavahelt linna jõuda, oli esimene tänav Roheline tänav Pärnus. Ja esimeses majas, mis ette jäi, elas hunnik koeri. Üks suur kolli nägi välja nagu Lassie (pildil). Ma tegelt tean, et kollikoerad üldiselt on väga sõbralikud ja ei hammusta. Aga see oli teistsugune. Hammustas mind näpust. Kuigi Kristel üritas terve aeg vehkides tähelepanu enda peale tõmmata. Vihastasin hullult ja läksin omanikega rääkima. Nad ütlesid, et never see nende kolli kedagi ei hammustaks ja kuna näpust verd ka ei tulnud, siis ei saanud ma seda kuidagi tõestada ka. Vihastasin teist korda ja läksin ära. Koridoris hakkasin tennareid jalga panema ja kummardusin korraks, kui mulle hüppas näkku järgmine koer. See oli õnneks üsna pisike vastik väike hall nähvits. Tõusin püsti, aga koer hoidis mul ikka hammastega põsest kinni. Täitsa valus oli ja ebameeldiv. Üritasime Kristeliga koera kõdistada (ilmselt vist eesmärgiga, et ta naerma hakkaks... praegu see tundub pisut jabur miskipärast, siis oli see väga hea mõte), aga ta ei lasnud ikkagi lahti. Alles paari minuti pärast oli ta sunnitud lahti laskma. Põsest verd ikkagi ei tulnud, järelikult omanikega polnud mõtet rääkima minna ja me läksime koju ära.
Otsustasin uuesti töökohta vahetada.

Kolmas reede in a row

Panter tegi üliägeda remondi. Ta elutuba oli kõige suurem, mida ma olen näinud. Ja antiikmööblit täis. Ja terves majas oli kokku 11 eri suurusega lauda. Ma tean, sest Panter ütles nii. Aga ma ei leidnud ta maja üles. Lihtsalt ei osanud sinna minna. Seisin üsna nõutult südatalvel keset linna. Õnneks jalutas mööda üks üsna noor poiss prillidega ja kõrvaklappidega. Ta ei võtnud klappe kordagi peast ära, aga mul õnnestus talle kätega selgeks teha, et ma ei leia Pantri maja üles. Ta noogutas ja ma sain aru, et ta oskab mind sinna kohale viia. Kõndisime. Mina rääkisin temaga juttu, ta aint noogutas ja kuulas oma mussi edasi. Mõtles vist, et ta on väga lahe. Mul oli ka täitsa ükskõik. Arvaku. Äkki ta hakkas kätega vehkima ja keksima ja ütles, et ta peab puu taga ära käima korraks. Jäin seisma ja ootasin ta ära. Ise kalkuleerisin peas ja mõtlesin, mitmes poiss see juba on, kelle pissimist ma pean pealt vaatama. Aga ma ei öelnud midagi. Ta tuli puu tagant välja ja läksime edasi. Ja ei rääkinud ikkagi midagi. Kuigi mul oli tunne, et he lost his cool. Aga ta viis mind Pantri juurde kohale. Seal oli tõesti äge. Ja kuigi oli nii palju ruumi, ei olnud mul ikkagi oma tuba. Ikka pidin Hediga jagama. Aga kui vanaema ütles, et ta tahab ka sisse kolida, läks Panter miskipärast väga kurvaks.

The End.

Things would go from bad to worse - what could he do

Joosep ja Leena tegid kaheinimese pändi. Mitte nagu White Stripes. Mitte nagu kuulatavat. See oli siuke hästi elektrooniline pask, kus Joosep laulis nagu Allan Vainola. Ja Leena põhimõtteliselt ei teinud midagi, natuke laulis päkki ja oli niisama ilus. Neil tuli ühe looga video ka välja. See oli hästi piinlik ja selline vilkuv ja segane. Ja keegi ei julgenud Joosepile öelda, et tal on jube pänd ja et ta laulab nagu Allan Vainola.

Sponsored dreams

Ärkasin laupäeva hommikul Tartus. Või noh, me kõik ärkasime, kes me seal kommuuniuinakut olime teinud. Täiesti tavaline hommik oli. Läksime õue, et linna sööma minna. Aga tuli hoopis jube tornaado. Põhimõtteliselt oli kaks varianti. Kas istuda kõik koos Hondas või minna koos teistega ühte suurde võimlasse, mis pidi inimesi tornaado eest kaitsma. Hondas oli kohutavalt igav istuda. Kuigi mingil põhjusel venis ta pidevalt iga juurdetuleva inimesega pikemaks ja pikemaks. A kurat, tõesti oli igav. Otsustasin võimla kasuks. Seal olid kohal peaaegu kõik, keda ma tunnen või kunagi tundnud olin. Võimla ei olnud oluliselt põnevam, aga vähemalt seal olid telekad. Laura näiteks oli baleriinikostüümis ja üks väga-väga pikk mees tõstis teda pidevalt pea peale ja keerutas. See ajas Laurat ilmselt üsna segadusse, sest ta röökis lae all nagu ratta peal. Mulle tundus see pigem elementaarne - kui sul poksikindad käes on, siis pead ikka arvestama võimaliku poksimatšiga. Lihtne. Kui torm läbi sai, läksin ühe hiina poisiga tiigist ta naise laipa otsima. Selleks tuli tiiki visata üks pakk suitsu. Viskasime. Ja naine saigi taevasse lõpuks.

This dream was brought to you by "Eva ja Maria elutoa põrand koos Muhvi karvadega".

God Save the Queen

Mu Pärnu tädil oli külas kuninganna Elizabeth. See tundus isegi üsna loogiline, sest ta on ingliskeeleõpetaja ja puha. Kuninganna ise nägi välja täitsa sarnane sellele pildile. Mitte selline vana muld, nagu ta praegu kipub olema. Ma ei teadnud, et tädil nii tähtis külaline on ja läksin pahaaimamatult talle külla. Kõik olid köögis. Tädi tegi süüa ja kuninganna istus nurga taga. Kööki oli tema tuleku puhul pisut ümber tõstetud, et talle saaks ikka nurgataguse eraldada. Sest mingil juhul ei tohi olla Inglismaa kuninganna esimene, keda köökisiseneja nägema peaks. Iga kord, kui tema poole vaadata, pidi kummardama ja noogutama. Ja mul oli talle tegelikult nii palju küsimusi, aga ilma põhjuseta ei tohtinud kuningannaga lobiseda.
Näiteks huvitas mind väga, kuidas õpitakse Queen Wave´i tegema ja miks.

FBI ja EMT

Tegin FBI-le toimetamis- ja tõlketöid. Aga midagi neile ei meeldinud. Ja siis nad hakkasid mind salaja tulistama iga päev mitu korda päevas kolme lasu kaupa täiesti suvaliselt ja ootamatul ajal. Näiteks istusin kohvikus ja siis äkki hakkasid kuulid lendama. Need ei olnud mingid surmavad ega midagi. Aga täitsa tavalise kuuli suurusega, mitte mingid õhupüssi plönnid. Nõme oli ikka. Hullult ajudele hakkas käima. Kogu aeg oli pingeseisund. Ja kui nad ükspäev hakkasid pisikeste värviliste ussimoodi sisisevate asjadega tulistama, siis mul viskas üle ja helistasin sinna. Hästi tore naine võttis vastu. A ütles, et kahjuks mind ei saa aidata, sellele numbrile on üldse elu jooksul helistatud kolm korda - ühe korra mina, ühe korra Margu ja ühe korra keegi kolmas. Ja sellepärast ei tee keegi välja nendest kaebustest, mis siia esitatakse. Ja küsis veel, kas mul ikka on meeles, et sellel toimetamistööl on tähtaeg tulemas... Ma ütlesin jaa ja panin toru ära.

Käisime ka kellegi sünnipäeval, mis oli üks väga igav sünnipäev. Ja ma ei ole kindel, kas need olid perekond Tõrised või Josse ja Leena, aga igatahes hakkasime otsima Vürstiga ja nendega Vürsti telefoni ehituses vigu. Et kuidas menüü võiks parem olla ja kus võiks shoortkatte olla ja nii edasi. Ja meil tuli paar ülihead mõtet, mis me saatsime EMT-i esindusse. Ja nad olid nii tänulikud, et pakkusid meile nelja peale 109 000 krooni. Ma olin nii ülimalt äksis. Kuni kella seitsmeni.
Sellised pettumused võimendavad väga esmaspäeva hommikute negatiivsust. Ausalt.