Keskeakriis

Jälle on tagasi igakevadised rasedusunenäod. Või vähemalt mulle tundub, et kevadel hakkavad nad rohkem lajatama nagu. (Sel aastal ilmselt saab nendega eriti palju "nalja", sest kuna ma saan 15 päeva pärast sajaaastaseks ja arvan sellega seoses ühtlasi, et mu elu on läbi, siis võin varasemast kogemusest öelda, et need asjad käivad käsikäes küll jah).
Seekord tabas rasedus mind ootamatult nagu tavaliselt. Et põhimõtteliselt, kui teada sain, oli juba üheksas kuu käes ja midagi polnud enam parata. Vähemalt seekord ei olnud põhiprobleemiks see, et ma oleksin seekord ohjeldamatult meelemürke pruukinud ja kogemata oma sündimata lapse tulevast rääkima- ja lugemaõppimise oskust pärssinud. Seekord oli asi hoopis selles, et ma ei tahtnud sünnitada. Mõeldud-tehtud. Lõikasin kõhtu augu ja võtsin tite sealt kaudu välja ja peitsin ta kodus teki alla. Imelik kuidagi oli teistele rääkida, et ma ei sünnitanud päriselt, aga laps on käes. Mõtlesin mitu päeva, mida peale hakata. Laps oli teki all, vahel lasin talle hingamiseks õhku sinna ja tõstsin teki äärt üles. Ma ei saanud eriti kaugemale minna, sest me olime nabanööripidi koos imikuga.
Kuidagi nabanööri lõikamine tundus mu jaoks veits rõveda tegevusena nagu.