Päästja koolikell

Käisime Sun Dance Muusikafestivalil (see oli ilmselt sama kommipidu, mis suviti Tallinnas toimub, ainult et seekord see oli kuskil metsas hoopis). Ja suure müüri taga. Aga ainult seal oli suvi. Teisel pool müüri oli tavaline talv. Õnneks see peoplats oli räigelt suur. Nii suur, et seal oli normaalne isegi ratastega liikuda. Läksimegi Etsiga mingite vanade ratastega metsa vahele ringikärutama. Ja ofkoors, nagu ikka, ei saa üldse vabalt lõbutseda. Meid hakkas taga ajama karu. Ta tundus eriti noor, aga sellegipoolest jooksis üsna kiiresti. Ja Eedit ütles asju nagu: "Oo, vänta kiiremini, ta juba vaatab su tagaratta kinnitusi" ja "Sõida kiiremini nüüd, ta juba vaatab, kuidas tagumine ratas ära käib" jms. Not helping. Not. Karu muidu nägi välja selline (vasakul).

Väntasime eriti kiiresti ja erinevalt Etsi prognoosidest ei suutnud karu sõidu ajal mu tagaratast lahti kruvida. Ja siis, ofkoors, nagu ikka, jõudsime tupikusse. Ehk siis tuli ette meri. Meie õnneks olid rannas ka mõned inimesed ja vetelpäästeputka. Kus töötas Mark Paul Gosselaar, kes nägi välja selline (paremal). Ta pidas karuga läbirääkimisi ja selgus, et karu tegelt tahaks mõned õlled võtta ja võimalusel süüa ära ühe koera. Mõeldud-tehtud. M. P. Gosselaar andis oma putkast kõigile õlled ja läks rannas lahtiselt jooksvaid koeri püüdma. Mulle tundus imelik see kõik. Et miks vetelpäästjate putkas on nii palju õlut.