Must panter (mitte ajada segamini Pantriga)

Kellegi ema (ma võin eksida, aga minu meelest see oli Känku) oli võtnud endale musta pantri (endiselt mitte ajada segamini kellegi teise emaga, kelle nimi on Panter). Tegelt juba ammu, aga kahjuks ta polnud suutnud teda eriti inimsõbralikuks veel koolitada. Kuna olin mingil põhjusel pantri omanikul külas pikaks nädalavahetuseks, olime sunnitud kõik ühte (õnneks küll üsna suurt) maja jagama ühe üsna suure loomaga. Panter nägi põhimõtteliselt välja nagu väga suur Jänes, mis ei ole üllatav, sest Jänes näeb teatavasti välja nagu väga väike panter.
Mustale pantrile oma ruumi ette nähtud ei olnud. Ta võis põhimõtteliselt igal pool liikuda, lihtsalt arukam oli iga kord, kui panter mingisse tuppa astus, sealt kähku järgmisse liikuda, uks kinni panna ja häda korral sinna midagi veel ette lohistada. Mina muidugi suures ebaõnnes sattusin selle pagana pantriga kinnisesse sisehoovi kahekesi. Ma ei osanud muud teha, kui heitsin lihtsalt lumehange ja ei liigutanud üldse. (Kas see ei ole nii, et mingid kaslased ei näe sind, kui sa ei liiguta? Või nägin ma seda mingil muul korral unes...?) Päris külm oli seal lamada. Ja hirmus ka. Sest äkki kuulsin urinat ja keegi hammustas mind peast. Ja hakkas siis naerma täiega. See oli Lauri Pihlap (jah, jumal hoidku, seda minagi) ja panter lamas hoopis teises lumehanges vaikselt keras ja oli suur ja rohkem Jänese moodi kui kunagi varem.

Note to self: Nothing good comes out from watching Oprah.