Sunday w(h)ine

London calling. Käisime Londonis Pantri ja N-uga. Mingil festivalil. Ilmselgelt polnud see mingi muusikafestival, sest vastasel juhul oleksid edasised sündmused olnud olemata. Tundub, et keiss oli kas raamatud või sisekujundus või potililled. Potilillefestival. Tere lill.

Meid N-uga ei huvitand üldse see ja läksime ringi hängima. Aga Londonis oli pühvlihooaeg. (Pühvel oli samasugune nagu pildi peal, ainult kõvasti väiksem. Sellepärast ma panin ka hästi väikse pildi.) Pühvlihooaeg tähendas seda, et ootamatul hetkel Londoni südalinnas võis kuskilt välja karata pühvel, kes hakkas oma selga vastu puud sügama. Või mingit posti või midaiganes. Kuna nii räigelt sügeleb pühvlitel selg eriti pühvlihooajal, siis peab vaatama ette, et sügamistrajektoorile ei jää. Mina muidugi jäin ühe väikse pühvli trajektoorile. Ta täiega ründas mind ikka ja üritas ennast vastu mind sügada, mis oli valus ja hirmus. Ja N üldse eriti ei saanud ka aidata mind. Ilmselgelt oli olukord niigi koomiline juba. Üritasin siis maadelda pühvliga. Ta oli väga tugev. Aga, nagu selgus, siis so was I! Kuidagi õnnestus mul vaese pühvli aju vajutada kokku käkiks. Nii et ta ära ei surnud küll, aga sai eluaegse puude. Jumal küll, kuidas ma nutsin ja põdesin. Vaene loom.