Elu on teater

Ma kolisin. See oli selline ilgelt suur korter, kus magamistuba oli teatris. Et nagu korterist läks uks teatrisaali ja voodi (ilgelt suur voodi) oli keset lava täpselt. Suhteliselt äge oli. Hirmus natuke, aga väga äge. Mulle tuli külla Oliver (et mitte tekitada segadust kõikides maailma Oliverides, keda ma tunnen, aga kes seda blogi ei loe, siis täpsustuseks nendele, kes seda peaks lugema, siis Oliver as in see Oliver, kes kõigist nendest päriselt oskab kitarri mängida), kes ütles, et ohhoo, ta tunneb ühte hästi kuulsat produtsenti. Probleem (või noh, nagu selgus, siis mitte eriti suur probleem) seisnes aga selles, et see produtsent tegelikult oli surnud. Ja oli surnud olnud juba väga pikka aega. Mitte nagu kümme aastat, aga pigem nagu mingi kakssada. Aga ta aeg-ajalt käis hängimas ringi ja siis temaga sai kontakti võtta (ilmselt mitte meili teel). Üldiselt ta nägi välja midagi sellist nagu nähtamatu kõndiv ülikond (seda on raske seletada, et tal on piirjooned ja sa näed, et see on ülikond, aga samal ajal ta paistab nagu läbi ka), aga vahel võtab ta suvaliste inimeste kujusid. Seekord ta tuli ühe East 17 liikmena (pildil vist see kõige parempoolne). East 17 oli kunagine jube ja kuulus poistepänd ja ühtlasi mu lemmikpänd, kui ma olin hoopis noorem. Ta oli täitsa tore mees nagu, see produtsent. Oliver mängis talle kassetti pealt ette väidetavalt minu kirjutatud lugusid, need olid sellised i´m so happy, i´m so indie stiilis lood ja ma ausalt ei mäleta, et ma oleks kunagi midagi sellist kirjutanud.
A mõnus pervert oli ka see vend, aga ta pidi helistama järgmine nädal, võttis mõtlemisaja. No, ootame huviga.