Elu on teater

Ma kolisin. See oli selline ilgelt suur korter, kus magamistuba oli teatris. Et nagu korterist läks uks teatrisaali ja voodi (ilgelt suur voodi) oli keset lava täpselt. Suhteliselt äge oli. Hirmus natuke, aga väga äge. Mulle tuli külla Oliver (et mitte tekitada segadust kõikides maailma Oliverides, keda ma tunnen, aga kes seda blogi ei loe, siis täpsustuseks nendele, kes seda peaks lugema, siis Oliver as in see Oliver, kes kõigist nendest päriselt oskab kitarri mängida), kes ütles, et ohhoo, ta tunneb ühte hästi kuulsat produtsenti. Probleem (või noh, nagu selgus, siis mitte eriti suur probleem) seisnes aga selles, et see produtsent tegelikult oli surnud. Ja oli surnud olnud juba väga pikka aega. Mitte nagu kümme aastat, aga pigem nagu mingi kakssada. Aga ta aeg-ajalt käis hängimas ringi ja siis temaga sai kontakti võtta (ilmselt mitte meili teel). Üldiselt ta nägi välja midagi sellist nagu nähtamatu kõndiv ülikond (seda on raske seletada, et tal on piirjooned ja sa näed, et see on ülikond, aga samal ajal ta paistab nagu läbi ka), aga vahel võtab ta suvaliste inimeste kujusid. Seekord ta tuli ühe East 17 liikmena (pildil vist see kõige parempoolne). East 17 oli kunagine jube ja kuulus poistepänd ja ühtlasi mu lemmikpänd, kui ma olin hoopis noorem. Ta oli täitsa tore mees nagu, see produtsent. Oliver mängis talle kassetti pealt ette väidetavalt minu kirjutatud lugusid, need olid sellised i´m so happy, i´m so indie stiilis lood ja ma ausalt ei mäleta, et ma oleks kunagi midagi sellist kirjutanud.
A mõnus pervert oli ka see vend, aga ta pidi helistama järgmine nädal, võttis mõtlemisaja. No, ootame huviga.

Throw food, not bombs

Me olime päris mitmekesi (mulle tundub, et Indreku juures) külas. Istusime viisakalt laua taga ja sõime. Elmer istus minu kõrval. Ja korraga sõna lausumata võttis ta oma taldrikust peotäie keedetud kartuleid ja virutas nendega mulle mööda pead. Osa tabas kõrvalolevat põrandalampi ka. Tekkis piinlik vaikus. Elmer mõtles natuke, tõi köögist kühvli ja labida, lükkas kartulid kokku ja läks viskas ära. Sellised naljad siis.
Mr Potato Head disapproves bad manners.

Keskeakriis

Jälle on tagasi igakevadised rasedusunenäod. Või vähemalt mulle tundub, et kevadel hakkavad nad rohkem lajatama nagu. (Sel aastal ilmselt saab nendega eriti palju "nalja", sest kuna ma saan 15 päeva pärast sajaaastaseks ja arvan sellega seoses ühtlasi, et mu elu on läbi, siis võin varasemast kogemusest öelda, et need asjad käivad käsikäes küll jah).
Seekord tabas rasedus mind ootamatult nagu tavaliselt. Et põhimõtteliselt, kui teada sain, oli juba üheksas kuu käes ja midagi polnud enam parata. Vähemalt seekord ei olnud põhiprobleemiks see, et ma oleksin seekord ohjeldamatult meelemürke pruukinud ja kogemata oma sündimata lapse tulevast rääkima- ja lugemaõppimise oskust pärssinud. Seekord oli asi hoopis selles, et ma ei tahtnud sünnitada. Mõeldud-tehtud. Lõikasin kõhtu augu ja võtsin tite sealt kaudu välja ja peitsin ta kodus teki alla. Imelik kuidagi oli teistele rääkida, et ma ei sünnitanud päriselt, aga laps on käes. Mõtlesin mitu päeva, mida peale hakata. Laps oli teki all, vahel lasin talle hingamiseks õhku sinna ja tõstsin teki äärt üles. Ma ei saanud eriti kaugemale minna, sest me olime nabanööripidi koos imikuga.
Kuidagi nabanööri lõikamine tundus mu jaoks veits rõveda tegevusena nagu.