We Used to Vacation

Mul oli mingi imelik töö. Ma ei saanud lõpuni täpselt aru, millega täpselt me tegelesime. Aga mu töökaaslaste hulka kuulus osa Taeva töötajatest (kelle kohta ma tegelt ei tea, kas nad praegu töötavad seal enam), mõned Tolmu inimesed ja rändom valik Tõka-tõkast. Aga fakt oli see, et millega iganes me tegelesime, omavahel me läbi ei saanud üldse. Sellega seoses otsustas see inimene, kes oli meie ülemus, et me peaksime töömoraali tõstmise ja parema läbisaamise eesmärgil sõitma kuhugi Slovakkiasse bussireisile. Üllataval kombel toimus meie koosolek just ühes angaaris, kus kohe ootas meid bussipiletiputka ja (pigem küll lennukile sarnanev) buss (veits koledam veel kui see, mis pildi peal siin paistab). Kõik läksid uljalt kohe järjekorda ja ostsid piletid ära. Seisime Martiniga ka sabas ja mina kogu aeg mõtlesin, et kuidas ometi aitab meie üldisele läbisaamisele kaasa see, kui me kaheks nädalaks kolime kõik peadpidi kokku ja hakkame elama liikuvas bussis. Keeldusime Martiniga piletit ostmast ja ma ütlesin, et ma tahan enne proovida seda bussi, et võib-olla see üldse ei sobi mulle. Saimegi proovida. Buss tõusis korra (bussi kohta üsna sujuvalt) õhku ja maandus (sama sujuvalt). Ütlesin, et ups, mul jäi sall maha ja Martin peab raudselt tulema seda minuga koos otsima.
Läksime võtsime angaari baaris õlled. Hoidsime piletite pealt kümme tonni kokku.