Travelling without moving

Me sõitsime Helsingisse. Mari-Liis pidi minema töö asjus sinna ja kuna see oli eriliselt odav, siis ma läksin temaga kaasa. Ja Martin tuli kaasa. Ja Eiko (kusjuures esimest korda esindatud, welcome!). Ja Eveli tuli ka. Me pidime lennukiga minema. Või igatahes lennujaamas me olime ja piletid saime tõesti täiesti viimasel minutil Mari-Liisiga. Minu meelest Sepo Seeman ja Martin Müürsepp andsid need meile üle. Mingi kampaania korras või nii. (Ma sada protsenti ei ole kindel, aga ma tean, et üks oli hästi pikk sportlane ja teine oli raudselt keskpärane näitleja). Samas, kui me lennukisse jõudsime, siis see oli hoopis tavaline laev. Ja Evelil oli VHS-i peal kaasas mingi eriti halb film, aga me leidsime ühe teleka sealt ja hakkasime seda vaatama. Tõesti väga halb film oli see. Jalaga p*rse, tordiga näkku USA komöödia kõige odavam versioon.
Eiko samas oli võtnud toitu kaasa. Igasugust erilist fääntsipääntsi toitu. Mis oli hea ja mida ta kõigile pakkus. Kui me ära olime söönud ja hakkasime sadamasse jõudma, ütles Eiko, et ta peab veits raha küsima ka meilt ikka selle söögi eest. Et mingi võikude eest ta tahaks igaühelt umbes 30 krooni. Aga halb uudis on see, et salat oli päris kallis. Me ütlesime, et vadever eks, kallis see ikka saab olla. Muidugi me maksame. Eiko ütles, et noh, see kõik kokku oli neliteist tonni. Et äkki me siis jagame selle viie peale ära. Täielik nightmare ikka. Arvutamisega! Thanks for nothing, Väino! (Tervitus mu matemaatikaõpetajale, kellel õnnestus mulle õpetada mitte midagi.)