Päästja koolikell

Käisime Sun Dance Muusikafestivalil (see oli ilmselt sama kommipidu, mis suviti Tallinnas toimub, ainult et seekord see oli kuskil metsas hoopis). Ja suure müüri taga. Aga ainult seal oli suvi. Teisel pool müüri oli tavaline talv. Õnneks see peoplats oli räigelt suur. Nii suur, et seal oli normaalne isegi ratastega liikuda. Läksimegi Etsiga mingite vanade ratastega metsa vahele ringikärutama. Ja ofkoors, nagu ikka, ei saa üldse vabalt lõbutseda. Meid hakkas taga ajama karu. Ta tundus eriti noor, aga sellegipoolest jooksis üsna kiiresti. Ja Eedit ütles asju nagu: "Oo, vänta kiiremini, ta juba vaatab su tagaratta kinnitusi" ja "Sõida kiiremini nüüd, ta juba vaatab, kuidas tagumine ratas ära käib" jms. Not helping. Not. Karu muidu nägi välja selline (vasakul).

Väntasime eriti kiiresti ja erinevalt Etsi prognoosidest ei suutnud karu sõidu ajal mu tagaratast lahti kruvida. Ja siis, ofkoors, nagu ikka, jõudsime tupikusse. Ehk siis tuli ette meri. Meie õnneks olid rannas ka mõned inimesed ja vetelpäästeputka. Kus töötas Mark Paul Gosselaar, kes nägi välja selline (paremal). Ta pidas karuga läbirääkimisi ja selgus, et karu tegelt tahaks mõned õlled võtta ja võimalusel süüa ära ühe koera. Mõeldud-tehtud. M. P. Gosselaar andis oma putkast kõigile õlled ja läks rannas lahtiselt jooksvaid koeri püüdma. Mulle tundus imelik see kõik. Et miks vetelpäästjate putkas on nii palju õlut.

And I. I Won´t Always Love You

Whitney Houstonil tuli uus plaat välja. Plaadikujundus oli selline, et ta oli sinise kleidiga fotol ja hoidis kahte hätimasina taldrikut mõlema rinna peal. Mis kaugelt vaadates jättis mulje, et ta on paljas ja ülisuurte tissidega. (Kui keegi ei tea, mis on hätimasin, siis see on trummikomplekti üks osa ja näeb välja selline nagu pildil. Pilt on muidugi natuke eksitav, sest Whitney kasutas Sonori taldrikuid tegelikult, mitte Zildjiani omi). Kuna ta on juba väga vana, siis teda päris paljalt ei saand panna sinna kaane peale. Aga seks ikka müüb. Lihtsalt ta võiks müüa veits teistes kohtades.

Trauma!

Must panter (mitte ajada segamini Pantriga)

Kellegi ema (ma võin eksida, aga minu meelest see oli Känku) oli võtnud endale musta pantri (endiselt mitte ajada segamini kellegi teise emaga, kelle nimi on Panter). Tegelt juba ammu, aga kahjuks ta polnud suutnud teda eriti inimsõbralikuks veel koolitada. Kuna olin mingil põhjusel pantri omanikul külas pikaks nädalavahetuseks, olime sunnitud kõik ühte (õnneks küll üsna suurt) maja jagama ühe üsna suure loomaga. Panter nägi põhimõtteliselt välja nagu väga suur Jänes, mis ei ole üllatav, sest Jänes näeb teatavasti välja nagu väga väike panter.
Mustale pantrile oma ruumi ette nähtud ei olnud. Ta võis põhimõtteliselt igal pool liikuda, lihtsalt arukam oli iga kord, kui panter mingisse tuppa astus, sealt kähku järgmisse liikuda, uks kinni panna ja häda korral sinna midagi veel ette lohistada. Mina muidugi suures ebaõnnes sattusin selle pagana pantriga kinnisesse sisehoovi kahekesi. Ma ei osanud muud teha, kui heitsin lihtsalt lumehange ja ei liigutanud üldse. (Kas see ei ole nii, et mingid kaslased ei näe sind, kui sa ei liiguta? Või nägin ma seda mingil muul korral unes...?) Päris külm oli seal lamada. Ja hirmus ka. Sest äkki kuulsin urinat ja keegi hammustas mind peast. Ja hakkas siis naerma täiega. See oli Lauri Pihlap (jah, jumal hoidku, seda minagi) ja panter lamas hoopis teises lumehanges vaikselt keras ja oli suur ja rohkem Jänese moodi kui kunagi varem.

Note to self: Nothing good comes out from watching Oprah.

Prego!

Tuli välja, et Helina on rase. See oli juba nii mitmes kuu, et täiega oli näha, et tal on kõht ees. Ta tuli Pärnusse, aga keegi eriti sellest ei teadnud, et ta titte ootab. Eriti ei teadnud seda Martini ja Helina vanemad. Ja eriti ei teadnud mina, et nemad seda ei tea. Saime linnas kokku kõik ja nägime ootamatult mingit vana trennikaaslast (ma isegi pole kindel, kes see päriselt oli). Ja mina röögatasin kohe: "Tsauuu! Tule vaata, Helina on paksuks läinud!" (Noh, et teha pärast seda nalja, et tegelt ta on rase ja mitte paksuks läinud). Ja näen, kuidas Martin räigelt pööritab silmi kõrval, ilmselgelt üritades vihjata, et ma midagi kõvasti välja ei ütleks selle kohta. Vaatasin siis Helina kõhtu ja ta vanemaid ja seda trennikaaslast ja ütlesin: "Jaa, tead ta sõi mingi nii palju pannkooke enne. Rõve lihtsalt." Nali sinus eneses. Aitäh.

Palju õnne sünnipäevaks homme, Helina!
Pilt on vanast mersust, sest kunagi me kutsusime Helinat Mersuks, sest tal on nii kurvad silmad. Ja see on see mudel, millest ma alati mõtlesin, kui ma Mersuks kutsusin teda. Ilus!