Sunday w(h)ine

London calling. Käisime Londonis Pantri ja N-uga. Mingil festivalil. Ilmselgelt polnud see mingi muusikafestival, sest vastasel juhul oleksid edasised sündmused olnud olemata. Tundub, et keiss oli kas raamatud või sisekujundus või potililled. Potilillefestival. Tere lill.

Meid N-uga ei huvitand üldse see ja läksime ringi hängima. Aga Londonis oli pühvlihooaeg. (Pühvel oli samasugune nagu pildi peal, ainult kõvasti väiksem. Sellepärast ma panin ka hästi väikse pildi.) Pühvlihooaeg tähendas seda, et ootamatul hetkel Londoni südalinnas võis kuskilt välja karata pühvel, kes hakkas oma selga vastu puud sügama. Või mingit posti või midaiganes. Kuna nii räigelt sügeleb pühvlitel selg eriti pühvlihooajal, siis peab vaatama ette, et sügamistrajektoorile ei jää. Mina muidugi jäin ühe väikse pühvli trajektoorile. Ta täiega ründas mind ikka ja üritas ennast vastu mind sügada, mis oli valus ja hirmus. Ja N üldse eriti ei saanud ka aidata mind. Ilmselgelt oli olukord niigi koomiline juba. Üritasin siis maadelda pühvliga. Ta oli väga tugev. Aga, nagu selgus, siis so was I! Kuidagi õnnestus mul vaese pühvli aju vajutada kokku käkiks. Nii et ta ära ei surnud küll, aga sai eluaegse puude. Jumal küll, kuidas ma nutsin ja põdesin. Vaene loom.

We Used to Vacation

Mul oli mingi imelik töö. Ma ei saanud lõpuni täpselt aru, millega täpselt me tegelesime. Aga mu töökaaslaste hulka kuulus osa Taeva töötajatest (kelle kohta ma tegelt ei tea, kas nad praegu töötavad seal enam), mõned Tolmu inimesed ja rändom valik Tõka-tõkast. Aga fakt oli see, et millega iganes me tegelesime, omavahel me läbi ei saanud üldse. Sellega seoses otsustas see inimene, kes oli meie ülemus, et me peaksime töömoraali tõstmise ja parema läbisaamise eesmärgil sõitma kuhugi Slovakkiasse bussireisile. Üllataval kombel toimus meie koosolek just ühes angaaris, kus kohe ootas meid bussipiletiputka ja (pigem küll lennukile sarnanev) buss (veits koledam veel kui see, mis pildi peal siin paistab). Kõik läksid uljalt kohe järjekorda ja ostsid piletid ära. Seisime Martiniga ka sabas ja mina kogu aeg mõtlesin, et kuidas ometi aitab meie üldisele läbisaamisele kaasa see, kui me kaheks nädalaks kolime kõik peadpidi kokku ja hakkame elama liikuvas bussis. Keeldusime Martiniga piletit ostmast ja ma ütlesin, et ma tahan enne proovida seda bussi, et võib-olla see üldse ei sobi mulle. Saimegi proovida. Buss tõusis korra (bussi kohta üsna sujuvalt) õhku ja maandus (sama sujuvalt). Ütlesin, et ups, mul jäi sall maha ja Martin peab raudselt tulema seda minuga koos otsima.
Läksime võtsime angaari baaris õlled. Hoidsime piletite pealt kümme tonni kokku.

Eesti ei otsi midagi

Ma ei saa kunagi vist ikka lahti nendest superstaariunenägudest. (Eriti leim on see küll tegelikult). Aga kuna ma eile nägin päriselt telekast, et see Marten ikkagi laulabki Vaiko Eplikuga duetti, siis kõige kergem on vist öelda, et kätte juba jõudiski märkamatult järgmine pühapäev. Me läksime Elle Kulli juurde (ma ei tunne teda tegelt) külla, kes elas koos Tõnu Ojaga (uued Ojad hakkavad pead tõstma siin, kuigi teda ma ka ei tunne, ja nad suure tõenäosusega ei ela ikka üldse koos, ofkoors) siis telekat vaatama. Täitsa tore oli, neil oli õues selline varjualune, kus talvel oli ka soe. Elle Kull tegi teed ja küpsiseid ja nii. Ja siis Marten Kuningas ja Vaiko Eplik laulsidki duetti telekas. Ja laulsidki seda "Blackbirdi", mida nad vist peaks tegema. Aga Eplik ei mänginud kitarri, vaid nad istusid kahekesi laua taga lihtsalt ja niimoodi laulsid. Täiesti äge oli, kuni Superstaari-Birgit (see, kes päriselt võitis kunagi) tuli ka lavale ja hakkas sinna vahele undama täiega mingit soolot. See oli ilge ja kole. Otsustasin mitte Marteni poolt hääletada.

Ma ütleks jälle, et "Vaiko Eplik nägi välja SELLINE", aga ma valetaks, sest ta nägi välja ikka hoopis teistsugune ja üsna väheste juustega. Aga ilmselgelt tehnoloogia pole sinna arenenud veel, et saaks sellist asja pildistada. Ei julge proovida Google´i otsingut "Vaiko Eplik as seen in my dreams" search: pictures.

In Sickness and in Health and in Bla-bla-bla

Margu ja Eveli abiellusid. Aga napilt enne pulmapidu läksid nad räigelt tülli. Pidu oli ikka selline klassikaline pikalauapidu viinaga. Mis tähendas, et nad istusid eraldi laudades terve peo. Me Martiniga (kellel olid silmad värvitud, kusjuures) laksisime hoolega viina. Vahepeal istusime Margusega ja vahepeal Eveliga. Kõik olid superilusti riides ka ofkoors nagu pulmadele kohane. Välja arvatud Eveli, kes kandis üsna koledaid roosasid dresse. Kui muusika vahepeal vait jäi, siis Eveli ja Margus karjusid üksteisele üle saali inetusi. Päris ebamugav värk. Eriti ebamugav oli see, et iga tunniga jäi Ef kogu aeg rasedamaks ja rasedamaks. Ja vahepeal käis ta pidevalt jalutamas oma kahe rotveileriga (keda tal tegelikult ei ole).

Tervitan.