Hailugu ja siis lugu sokust

Me käisime Pariisis. Madli oli ja Jaana ja veel päris mitu tuttavat, keda ma kahjuks nimeliselt ei mäleta. Me pidime kokku saama kõik ühe meie ühise sõbra juures, kelle koduaiast tegelikult oli lennujaam väga hästi näha (mitte nagu silmapiiril, pigem nagu üle aia), aga kui lennujaamast tema poole minna, siis hoopiski oli see väga pikk maa. Ühel päeval läksime kõik koos surfamas Pariisi kesklinnas. Päris okei ja äge oli. Kuni tuli haikala. Me ei osand nagu midagi eriti teha ja paanika läks veits lahti, sest ma olen muuhulgas väga suur haisõber, aga üsna halb ujuja. Aga siis Jaana võttis ühe teise haikala, tegi ta pooleks ja ajas suure hai selle pooliku haiga eemale, et me jõuaks kõik kaldale minna käppelt. See oli hullult äge. Naljakas oli see, et Jaanal olid lühikesed sirged juuksed. Nagu eile selgus, siis tal ongi lühikesed juuksed nüüd, aga mitte eriti sirged. Oo, prohvet olen maaa ja selgeltnägijaaa.

Teine tore asi juhtus ka. Olime kellegi juures külas, aga neil oli hästi kuri isa, kes tahtis kogu aeg, et kõik oleks vaikselt ja et ta saaks magada. Kui me just üritasime häst vaikselt olla elutoas (sest ta magas kohe kõrval seal ja kandis elektrilist seljasoojendajat kusjuures), siis korraga tuli elutoa laua alt välja kaks õudselt väikest musta koerapoega. Kuna nad tõesti olid väiksed, siis ma ehmusin ja hakkasin karjuma, et toas on rotid! Selle peale see kuri isa muidugi ärkas üles ja tuli oma seljasoojendajaga kohale õiendama. Siis aga selgus, et elutoa laua all oli selle isa sokk (mitte sokk-põlvik-sokk, vaid sokk-kits-mökmök-sokk) musta värvi.

See sokk sünnitas kaks koerapoega, ühe sokupoja ja ühe 5-6aastase poisi. See poiss ei saanud aru, et ta ema on sokk. Ja ütles, oo, teil on toas sokk. Väga tore. Keegi ei öelnud talle kunagi, et ta ema on sokk ja vennad on koerapojad.
Jah, ma kasutan sama haikalapilti, mida ükskord. Aga mulle see nii õudselt meeldib!

Hõissa frikkin pulmad

Lepik abiellus. Teist korda juba. Esimene abielu oli mingi käkk, a paar aastat vist kestis ikka. Et mitte tekitada asjatut segadust, kuna Lepikuid on viimasel ajal kõik kohad täis, siis Lepik on see minu vana hea Lepik, keda ma tunnen põhimõtteliselt igavesti. Et siis mitte ükski nendest n-ö uutest Lepikutest.
Seda uut meest ta oli tundnud umbes kolm kuud ainult. Ja ma natuke muretsesin sellepärast, sest see poiss tundus üldiselt ka olevat tropp suht. Ta näiteks elas aastaringselt Uulus. Mitte, et Uulu ei oleks tore koht, sest näiteks Merila suvila on ju Uulus, mis on alati väga tore koht olnud. Aga noh, aastaringselt seal asulas elada, oleks ikka suht valus, kui järele hakata mõtlema, eks. Ja ta ütles mulle kohe sitasti ka nii kui sai. Sest ma viisakalt pakkusin talle seda spets vett, mida ainult Uulust saab põhimõtteliselt. Mulle see ei maitse eriti, aga Madlile näiteks hullult maitseb, ma tean. Ja see poiss hakkas kohe kaagutama, et kui ta on terve elu seal elanud, siis kuidas ta ei peaks seda teadma ja üldse, ma ikka tundun olevat mingi suhteline idikas janiiedasi janiiedasi.
Põhiline oli see, et ma pidin olema tunnistaja, a jäin umbes juttu rääkima kellegagi ja unustasin minna sinna teise ruumi, kus registreeriti. Õnneks mulle tundus, et Lepik tegi puhtalt kleidi pärast seda ainult.

Viimane öö Kalamajas

Vürstil oli väike punane Seat. Suht kole ja mitte eriti uus. Tahtis seda maha müüa.
Marjul oli hõbedane Golf. Ka mitte eriti uus.
Otsisime siis kedagi, kes tahaks Seati ära osta ja õnneks lõpuks Tõnis leidis mingi tuttava mehe, kes oli hoobilt nõus ära ostma lisaks Seatile ka Marju Golfi. Kõik olid rõõmsad, eriti aga Vürst, kes ütles Tõnisele, et oh, see on küll tore, ma panen vennale tänutäheks kohe ühe liitrise purgi seaverd ka kaasa. Aga Tõnis ütles, et pigem mitte, sest see olevat selline mees, kes päriselt ei saa Vürsti traditsioonidest seaverega (wtf?) päris õigesti ilmselt aru.
Pildil Kalamaja, kus ma enam ei ela. Uued seiklused varsti ühelt teiselt tänavalt. Algus on paljulubav, kahjuks mitte avaldatav esialgu.

Little Britain

Täna ma pidin vaatama sellist filmi nagu "Little Britain - Story of a Brave Little Bear". Ma olen ühe korra natuke näinud Little Britainit Eveli ja Margu pool ja ma tean, et see pole film ja ma tean ka, et sellel on üsna vähe pistmist kuramuse väikeste karudega. Ja kuigi ma tean, et väga paljudele see jubedalt meeldib, siis mul nagu sel hetkel ei klikkinud päris ära ja muud asjad tundusid kuidagi huvitavamad. Noh, need tavalised asjad, millega ikka külas olles tegeletakse...

Mul muidugi jubedalt vedas, et mul ei olnud nii palju aega, et see täispikk film otsast lõpuni ära vaadata, sest kui peaosas on Maculay Culkin (siis, kui ta oli veel väike ja skeeri, aga mitte nii kole kui praegu), kes on hull väike poiss, ja kes elab oma isa ja vennaga [kes on muuseas meile kõigile tuntud sellisest jubekristilikust sarjast nagu "7th Heaven" (hahahaha) see tumeda peaga vend] mere ääres ja on väga ekstreem ja ronib katusel ilma julgestuseta suvaliste toigaste järele. Samas aga ei tea ta, et tema lähedal elavad põllu peal karud (kusjuures joonistatud), kes oskavad rääkida. Ja siis, kuidas see põhikarupoeg - Little Britain - sai temaga tõenäoliselt sõbraks ja nii edasi ja nii edasi. Õnneks ma seda osa enam ei näinud, aga ma ei pea olema eks geenius (mitte eks-geenius, aga geenius, eks) to point out the obvious.
Väikeste laste hirmutamiseks siin ka pilt Maculay Culkinist.