Teisipäev - ikkagi parem kui esmaspäev

Pidime Polümeeri minema mingile hirmsale peole nagu ikka. Tegime enne tänaval pikniku ja kõik läks hästi kuni mingid lapsed kutsusid meile mendi ja pidime ära minema. Õnneks trahvi ei saanud. Laura kinkis mulle laheda pusa pandakaruga ja iga kord, kui mul tuli meelde, et mul on uus pandakaruga pusa, laulsin väikest laulukest, mis läks umbes nii: "Väike panda-aa... Väiii-ke pan-daaa..." (viisil 1188 reklaamist, kus laulab Peeter Oja: "Kes on süüüdiii, kes on süüüüdiii, seda ütles mulle eile Annika!" jne). Polümeeris olid jälle jubedad alakad, kes narrisid mind sellepärast, kuidas ma köhisin ja ma ütlesin neile, et apjoors, te peate kell üksteist kõik koju minema nagunii, kuramuse alakad. Sellest polnud kasu. Ma tegelt teadsin, et Polümeeri ei viitsi keegi tulla kontrollima kunagi midagi.

Pärast läksime õnneks ühele teisele ja veits fääntsipääntsimale peole V-ga (ma olen märganud teistes blogides, et ägedam on mitte kirjutada inimeste nimesid välja, vaid aint esimesed tähed, aga no tegelt te kõik teate, et ma mõtlen Vürsti ju ikka), kus ei olnud alakaid üldsegi.
Oma pettumuseks avastasin aga, et olin tee peal täitsa kaineks saanud.

Pildil meenutuseks neile, kes ei tea, kuidas näeb väja panda. Siis ta näeb välja selline. Noh, veits. Kui ta on parasjagu seljaga ja pea peal.