Saabik, saabik - iik!

Ma läksin Saabiga sõitma üksinda. Ilm oli, nagu ta praegu ikka on. Aga Saabik oli selline, et pidi jalgadega lükkama kogu aeg ja juhtimine käis nöörist. Selles mõttes oli tore, et kui kuhugi kohale jõudsid, sai Saabiku lihtsalt kokku rullida ja õlale visata nagu vaiba. Väga mugav. Samas, üsna jahedavõitu värk.
Olin teel Rakveresse, aga tee peale jäi Kohtla-Järve. Kui midagi ikka Eesti geograafiast jagad, siis väga keeruline on sõita otse Tallinnast Rakveresse ja avastada, et tee peale jääb Kohtla-Järve. Kuna ma pole Kohtla-Järvel kunagi teadliku elu jooksul käinud, siis küsisin ühe mutikese käest, mis linnas ma viibin (Saabik oli mul rullikeeratult üle õla siis juba). Ta ütles, et oo, Kohtla-Järve peatänaval, siin saab väga hästi süüa! Ja siis ta tahtis veel näidata mingeid mänguautomaate kuskil väikses kohas, noh, nagu kekkamise mõttes ilmselt. Ja mina eriti ei tahtnud vaadata, aga samas ei osanud linnast välja sõita ka nagu enam... Ja siis ta murdiski sisse ühte kohta, näitas mulle mänguautomaate (nagu pinball´ i masin jms) ja andis mingit toitu ka. Kuna väljas oli pime, siis ma ei tahtnud enam koju tagasi sõita õhtul. Jumala õnn, et see mutike muutus mu vanaemaks ja Kohtla-Järve muutus Rakvereks. Tänks, tõesti!

Pildil minu Saabik Pirita Selveri parklas. Ise parkisin, suht joonte vahele nagu näha, a rooli ei keerand otseks, sorri.

Fääntsi ja Pääntsi

Käisime ühel peol. Mingis popis klubis, kus kõik olid ilgelt khuulid wannabe´d. Vürst oli ja Pirru minu meelest ja mõned tuttavad veel ja siis hunnik võõraid. Klubis oli selline "atraktsioon", et sa lähed ühte nurka, kus on ilus valge vaip maas. Seisad seal peal ja siis ütled seal ühele suvalisele fotograafile oma soovi. A la ma soovin, et ma saaks kohe endale kassi ja siis käib klõps ja siis kas saad soovi täidetud või ei saa. Ühel juhul tuhandest (või sajast tuhandest) ei saanud selle peale kassi.

Aga me saime tuttavaks ühtede tsikkidega, kes olid saanud oma soovi. Nad soovisid ilusaid riideid ja kingi ja ilusaid juukseid. Kuidagi nipsutama pidi, siis saab, nad ütlesid.
Ma ütlesin Vürstile kohe, et juhhei, lähme raudselt ka sinna, tsikid näitasid nipsu ka mulle ette. Ja siis (vaadanuna muidugi palju halbu, aga õpetlikke nõidumisseriaale ärkvel olles) mõtlesin hästi soovi läbi enne. Sest ma tean ju küll, kuidas sa soovid ühte asja ja pärast kohe kahetsed. (Lugu kuningast, kes soovis, et kõik, mida ta puutub, muutuks kullaks. Ja ta ei saanud pärast süüa ega midagi, sest kulda on raske seedida jne jne, teate küll...) Astusime siis Vürstiga vaibale ja ma ütlesin sellele fotograafi moodi mehele, et ma tahaks, et me saaks ilusad riided (ma ise eriti tahaks kleiti, aga Vürstile palun mitte kleiti) ja siis kõrgeid ilusaid kingi (ja kuna ma ei ole mingi loll, siis ma kohe palusin sinna juurde ka oskust nendega käia) ja pikki juukseid ja soengut jne jne. See mees irvitas meie üle, ma sain aru küll. Ja ma muudkui nipsutasin juurde muidugi soovimise ajal, nagu tsikid õpetasid. Ja ma ei tea, kuidas seda öelda, et see ei kõlaks eriti lamedalt, aga mul oli hea meel, et hommik tuli ja inimesed ei jõudnud meid mõnitama hakata veel korralikult. Ilmselt mõlemal juhul oleks olnud mõnitamist väärt olukord, kas jääd lolli näoga seisma sinna nipsutades või korraga on kleit ja kingad.

Pildil on prügikast Tallinna Loomaaiast, mille nurgas on kleeps kirjaga: "Kui tuleb tusk, siis võta krõbusk!". Ma valisin selle sellepärast, et see on tõsi.

Kevad, pliis frikkin saabu

Edasine on suures osas inspireeritud ilmselt tänasest John Stuart Milli kontserdist, kuhu ma kavatsen õhtul minna ja sellest ahjukanast, kes eile mulle kapi otsast pähe lendas.

John Stuart Mill tuli Tallinnasse esinema (nendele, kes ei ole Pärnu pändidega kursis, vihjeks nii palju, et kui ma ütlen, et "nad tulid Tallinnasse", siis ma ei pea silmas, et tuli lõhestunud isiksusena lugupeetud filosoof John Stuart Mill). Ja siis ma sain Heikoga juba enne kontserti kokku, käisin nende saundtsekki kuulamas vist. Ja Heiko hakkas jälle väikest Märti kiusama (see on üks väga müstiline umbes 19-aastane poiss, kes mõtleb ja näeb välja 13-aastane), mis päädis sellega, et Märt hakkas halastamatult ulguma. Nagu vappenutt täielik. Ja ütles, et ta ei kavatse esineda ja läks üldse minema. Heiko ei näidanud muidugi kahetsusmärke. Ja kui mõne aja pärast tuli Märt tagasi, siis Heiko ajas ta uuesti jubedalt nutma ja Märt läks jälle minema. Õudselt tüütu. Õudselt.
Pärast ma pidin käima ühes pubis duši all, kus istusid laua taga inimesed, sõid ja vaatasid jalgpalli. Kui ma hommikul käisin seal duši all, oli okeim, sest inimesi oli vähem. Aga ma õhtul põhimõtteliselt jalutasin bokserite väel sinna sisse, ja et äratada võimalikult vähe tähelepanu, istusin ühte lauda võõraste inimeste juurde maha, katsin strateegilised kehaosad kätega ja tegin nägu, et vaatan ka jalgpalli. Õlut ei olnud mõtet nagu tellida, sest käed olid kinni ja kõrrega õlut juua ikka on suht rõve. Nüüd järele mõeldes, siis tere, aga ma ei tea, kus ma arvasin, et ma raha hoian sellisel juhul... Reklaami ajal käisin pesemas ära, panin rätiku ümber ja läksin koju.

Ja siis pärast ma mõtlesin, et oh, kus ma alles Hedile räägin seda kana nalja hommikul msn-is ja siis seda pubi nalja ka.

Kole nagu troll

Hoidsin kellegi last. Pärnus Pantri juures. Väga tore laps oli. Selline kahene või kolmene. Üsna adekvaatne. Aga suht rõve mäkerdis. Pidin ta puhtaks pesema. Valida oli nelja dušigeeli vahel (miks Pantril olid mingi laste-eri pesemisvahendid kodus, vat ei tea) - üks oli kassi oma ja siis oli trolli oma ja õpilase oma ja viimast ma ei mäleta. See laps tahtis õpilase oma (no nagu pudeli kuju järgi siis ma nimetan neid asju praegu), aga ma võtsin ikkagi trollli oma, sest ma olen täiskasvanu ja tean paremini. Aga see trolli dušigeel värvis selle lapse lihtsalt üleni lillaks. Mitte nagu laiguliselt ja heledalt, vaid väga ilusa tumelilla tooniga. A ta vanemad pärast naersid pigem minu meelest.

Random tv-actors - the plot thickens

Einoh.
Ma isegi ei tea, mis selle sarja nimi on, millega seekord tegu oli. Mingi politseiseriaal või noh selline klassikaline, kus kolm-neli uurijat otsivad kedagi, kes on täitsa lambist kadunud ja neil on hästi vähe aega, et teda leida jne jne. Ja siis vahel kadunud inimene leitakse üles, aga vähemalt ühe korra hooaja jooksul kellegi inimliku eksimuse tagajärjel meeskond ebaõnnestub ja siis see, kelle süü oli, läheb sarjast ära või hakkab valuvaigisteid kuritarvitama. No eniveis. Ma pole ühtegi osa näinud seda, aga võib-olla kellelegi tuli tuttav ette. Palju õnne sellisel juhul. Seal üks peaosaline kinkis oma naisele käekella. See oli hullult äge käekell. Selline, kus oli neli väikest värvilist kivi peal. Ja isepuhastuv klaas (noh, tegelt pidi vajutama ikka nuppu ja siis klaasipesuvedelik ise pesi klaasi ära) ja suunatuled (kaks värvilist kivi võisid tegelikult olla ka suunatuled, ma nii täpselt ei saanud uurida). Ta sellepärast kinkis oma naisele selle kella, et tal oli hommikuti raske ärgata. Loodan, et ta sai abi. Ega tema ei ole süüdi, et ta mees mängib nii keskpärases sarjas.