"Here´s what happened..."

Ma olin sunnitud vaatama ära kõik Monki esimesed hooajad sellest ajast, kui tal see naine (Trudy, eks?) oli veel elus ja nad kasvatasid roose. Kollaseid põhiliselt.
Jumal küll, see oli nii kohutavalt igav. Nalja ei saanud üldse ja Trudy oli selline vastik kaagutaja. Ja Monk oli normaalne.

Kui nüüd keegi kavatseb hakata guugeldama ja otsima neid, siis ma võin öelda, et meie kõigi suureks rõõmuks neid pole tegelikult olemas ega kunagi välja antud.

The Stars of Track and Field are Beautiful People vol smth smth

Me olime Pärnus juhuslikult. Kohtusime oma kunagise treeneri Evaga (sellest ajast, kui me käisime kõik veel kergejõustikus ja ühesuguste riietega ujumas). No eniveis, üks asi viis teiseni ja enne, kui arugi saime, treenisime mingiteks Pärnu linna meistrivõistlusteks. See oli nagu sujuv jätk mingile hullule hotellipeole.
Parajasti oli käsil kaugushüppe harjutamine. Hoojooks algas Sütevaka juurest ja kaugushüppe kast oli meie maja ette tänavale kaevatud. Nendele, kes Pärnus kunagi elanud ei ole, ütlen täpsustuseks, et see teeb hoojooksuks kuskil poolteist kuni kaks kilomeetrit. Ja nendele, kes kergejõustikust midagi ei tea, siis vaadake rohkem telekat ja saate teada, et kaugushüppe hoojooks tegelikult on umbes sada korda lühem.

Kuna tegemist oli tõesti väga pika maaga, siis kõik üldse ei jaksand seda ära joosta. Marju näiteks tuli trikirattaga hoojooksu osa ja siis üks tüdruk jalutas samal ajal koeraga ja kui kohale jõudis, sidus koera meie pirnipuu külge ja tuli sealt jooksuga ja tegi hüppe ikkagi ära. Mina muidugi jaksasin tulla terve tee täiskiirusega ja sooritada veel sellise hüppe, mis oli umbes seitse meetrit pikk. Kuigi ma astusin natuke üle... Nendele, kes kergejõustikust mitte midagi ei tea, võin öelda, et naiste maailmarekord kaugushüppes peaks olema 7.52 ja siis kui ma päriselt olin hull kaugushüppaja, siis ma suutsin parematel päevadel natuke üle viie meetri välja punnitada.
Aga võistlustele ma sellegipoolest ei tahtnud minna. Eriti sellepärast, et Eva ütles, et palun ärge keegi sinna švipsis peaga tulge ja siis ma otsustasin, et lähen ikka parem ema sünnipäevale.

Pildil on Pärnu taevas ükskord suvel. Olavi tehtud pilt vist isegi peaks olema.

Clap your hands, clap your hands for your brother, brother

Panter jäi rasedaks ja sai lapse. Poja. Mis tähendab, et me Hediga saime venna. Mis iseenesest tundus päris khuul, sest mul pole ehtsat venda olnud kunagi. Ainuke asi, mis mind murelikuks tegi, oli see, et kui mina olen 46, siis tema on alles 23. See tundus õõvastav ja hirmus.
Järgmisel päeval pärast tema sündi läksime Pantrile ja oma vennale külla (ma ei mäleta, et tal nimi oleks olnud). Lahe oli see, et kahepäevase tati kohta, oskas ta üsna arusaadavat juttu rääkida. Ja kordas kõik asjad järele. Ainult r-id ja sellised asjad jäid veel segaseks veits. Aga noh, teine päev ka alles. Kuna ta oli ülimalt adekvaatne, siis õpetasin talle igast vajalikke lauseid ja ka seda, kus on parem roomata ja kus on parem normaalse inimese moodi kõndida. Et diivani peal näiteks ei tasu püsti olla, sest nii väikestel olenditel nagu tema, on pea veel "pehme" ja selle peale kukkumine tavaliselt ei lõpe hästi. Ta oli väga mõistlik, noogutas ja sai aru. Kõige ägedam oli see, et mina meeldisin talle täiega ja Hedi ei meeldinud talle üldse. Nagu üldse.
Hiljem sain Elmeri ja Vürstiga kokku. Samas majas, kus Elmer töötas, oli ka üks korrus, kus asjatas mingisugune sümfooniaorkester. Keegi oli öö jooksul varastanud sealt 20 viiulit. Kui Elmer seda juttu meile rääkis, siis tuli välja, et nad mõlemad Vürstiga täiega kahtlustavad varguses mind. Sest sinna oli helistatud ja öeldud, et viiulid tuuakse tagasi, kui varas saab endale selle suure lühtri, mis koridoris ripub. Neile tundus üsna normaalne, et ma sellist asja endale küsiks.

Tsiteerides klassikuid: "See on küll tore, et sa unes ka näed, et sa oled täielik jobu."

Fish-House

Käisime paadiga sõitmas Madli ja Vünriga, kummipaadiga, kui ma ei eksi. Aga see ei läinud eriti hästi ja tulime koju, sest kassid olid toitmata. Neid oli kokku kolm tükki. Ja teised kaks olid eriti totakate nimedega ja ma pidevalt unustasin, et nad mul on ja vahel nad olid mitu päeva kadunud, enne kui mulle päriselt meelde tuli kuulutused üles panna. Ja siis pidi veel meelde tuletama nende totakad nimed. Jah, Jänes on väga normaalne nimi kassile ikkagi kokkuvõttes, teate. No nende nimed olid midagi sellist nagu "Kalakonserv" ja muud jubedused.
Samal õhtul pidime kellegagi veel Kalamajas kokku saama ja läksime Tõnisega ees kohale juba. Magamiskotid ja madratsid olid kaasas ja sättisime need ühe maja muruplatsile tänava äärde. Ja äkki hüppas meie madratsi peale (kuskilt silla pealt ülevalt.. wtf) suur must koer. Ma hakkasin jubedamalt kartma, aga kui ta maandus, oli ta hoopis mundris mees, kes ütles, et ta on Kalamaja Varaste Inspektsioonist ja me peame näitama talle ette kõik oma asjad, et ta saaks vaadata, ega need varastatud ei ole. Ma olin väga õnnelik ja ütlesin, jess, ma täiega arvasin, et te olete suur kuri koer, aga õnneks te olete ikka inspektsioonist, ja hakkasin muudkui oma asju välja laduma. Tõnis vist oli ainuke, kes sai aru, et ta ei ole inspektsioonist, vaid et ta ise on Kalamaja varas.
Eriti loll lugu muidugi, et ma alles hommikul aru sain sellest.

Kalamaja meil näeb välja selline nagu selle pildi peal siin.

Nipinurk

Tuli ära lõpuks. Madli on juba eee... noh, ikka mitu nädalat ära olnud ju.
Olime Merilaga Uulus telkimas. Mingi tüdruk oli veel ja igaüks magas eraldi telgis. Telgid jäid pildil vaadates kaadrist välja, aga kui ma järele mõtlen, siis vist selle Lauri maal peale, kellel need sea näoga koerad on. Mina muidugi (nagu kõiki muid asju) kartsin väga telgis magada. Sest kunagi ei tea, kui sa vahepeal ära käid, võib mõni uss minna ise su telki. Ja telgist on väga raske kiiresti välja saada ja üldse...
Aga Merila teadis õnneks rääkida, et usse saab eemale peletada nii, et kui sa juba näed teda tulemas, siis peab kähku piiritust kallama maha hästi palju. Siis uss läheb minema.

Pildil ühe teise kind of Merila koer Henry. Tervitustega Madlile, sest talle meeldib see Henry hoopis rohkem kui mõni teine.