Faking aeg on maas

Käisin ühel peol oma uute sõpradega, keda ma tegelt ei tunne. A ma mäletan peeaaegu nende nimesid ja puha. Tüdruksoost sõbrad olid. Peo trikk oli see, et suitsuruum oli tõsiselt ebamugavas kohas. Ja sinna pidi ronima. Ja selleks pidid olema tugevad käed. Mul teadupärast on üsna nõrgad käed ja siis mingi neljandal korral, kui ma sealt välja hakkasin ronima, olin juba üsna väsinud ka. Ja muudkui rippusin seal ja üritasin ja üritasin. Selja taha tekkis juba üsna tähelepanuväärne paarikümnest inimesest koosnev järjekord. Kuskil selle järjekorra keskel seisis ka Lauri Saatpalu, kes hakkas kõva häälega hüüdma mulle igasuguseid Dagö laulude sõnu, mis seostusid ajaga. Selge vihjega mulle, et ma ennast kiiremini liigutaksin ja et neil pole aega terve päeva seal oodata. Ma sain sellest aru küll. Aga ürita ise ronida kuskilt üles hunniku inimeste ees, kui üks nendest veel otseselt Sind utsitab ka. Vihastasin, ja hüüdsin talle: "Jaa, ma tean, näe, aeg on maas!". Siis sain üles küll.
A dsiisõs, olin peole hommikumantlis tulnud.