Thank you, Mel Gibson

Sage külaline Peeter Oja naeris täna mu jalanõude üle. Ja kui ma ütlesin talle, ära naera, mul kukub toit käest maha (mis oli ka tõsi). Siis ta naeris nii, et Mart Juur pidi tooli pealt maha kukkuma. Kuigi mulle tundus, et Juur vist pigem teeskles, et lahedam paista.
Teises osas ründasid mind neegrid matšeetedega. Ja nottisid kõik maha. Ilmudes põõsastest ja muru seest ja igalt poolt. Jooksin neil eest ära ja hoidsin igaks juhuks hullult kõhulihaseid pinges. Kujutasin ette, et pinges lihasesse ei saa matšeetet väga sügavale ilmselt torgata. Selles teoorias ma veenduda ei saanudki, sest jõudsin neil ikkagi eest ära joosta.
Sellega seoses tahaksin tänada Mel Gibsonit, kelle eelmise aasta filmi "Apocalypto" nägemisest (või siis tegelikult poole filmi läbi sõrmede vaatamisest) saab varsti aasta ja Peeter Ojat, kes on mu sagedastest külalistest kindlalt lemmikuim. Sest teised on ussid.