Supermees

Hängisime Vürstiga linnas. Tallinna linnas. Auto oli pargitud kuskile Kokakoolaplaasa juurde vist. A Hobujaama juures bussipeatuse lähedal oli mingi jama. Ma ei oska päris täpselt kirjeldada, mis katki oli läinud. Enne arvasin, et gaasijuhe, aga ma püüan seletada, mida ma silmas pean. See on selline asi, mida kasutatakse palju haifilmides haide tapmiseks viimases pingelises stseenis. See on selline vooliku moodi asi, kus ilmselt on siis elekter sees. Ja see surutakse haile kurku, hai saab särtsu, vajub vee alla ja ilmub alles järgmises filmis "Hai 2". No seal Hobujaama peatuses oli samasugune voolik-juhe katki läinud. Ja me tahtsime just Kadrioru poole keerata Kokakoolaplaasa juurest. Vürst ütles, et ah, ma siis käin kähku tõstan selle ära, muidu peame seal valgusfoori taga hakkama veel sellega tegelema. Ja läkski. Umbes surus katkised otsad maa alla või midagi sellist. Palju inimesi oli ümberringi ja vahtis pealt.
Hiljem kõndisime jälle linnas. Samal päeval. Ja vastu tuli üks briti poissmees/homo. Ja kõndis meist mööda ja siis ütles Vürstile hästi solvunud häälega: "Oh, fuck off!". Ja ma olin nagu, et mida? Ja siis ta ütles, et mida Vürstil oli vaja selle voolikuga mingit kangelast mängida, et tema sõbrad kõik vaatavad nüüd teda nagu mingit täielikku vussi.

Tõesti-tõesti.

Faking aeg on maas

Käisin ühel peol oma uute sõpradega, keda ma tegelt ei tunne. A ma mäletan peeaaegu nende nimesid ja puha. Tüdruksoost sõbrad olid. Peo trikk oli see, et suitsuruum oli tõsiselt ebamugavas kohas. Ja sinna pidi ronima. Ja selleks pidid olema tugevad käed. Mul teadupärast on üsna nõrgad käed ja siis mingi neljandal korral, kui ma sealt välja hakkasin ronima, olin juba üsna väsinud ka. Ja muudkui rippusin seal ja üritasin ja üritasin. Selja taha tekkis juba üsna tähelepanuväärne paarikümnest inimesest koosnev järjekord. Kuskil selle järjekorra keskel seisis ka Lauri Saatpalu, kes hakkas kõva häälega hüüdma mulle igasuguseid Dagö laulude sõnu, mis seostusid ajaga. Selge vihjega mulle, et ma ennast kiiremini liigutaksin ja et neil pole aega terve päeva seal oodata. Ma sain sellest aru küll. Aga ürita ise ronida kuskilt üles hunniku inimeste ees, kui üks nendest veel otseselt Sind utsitab ka. Vihastasin, ja hüüdsin talle: "Jaa, ma tean, näe, aeg on maas!". Siis sain üles küll.
A dsiisõs, olin peole hommikumantlis tulnud.

Vesit!

Martin käis Eestis. Ainult korraks. (Selleks, et tuleks meelde, kes täpselt on Martin, vaata seda pilti.) Oma uue kaabuga. Sorri, a mulle käib täiega ajudele see kaabu mingil põhjusel. Ta ei rääkind eriti midagi. Tuli Pärnus meilt korraks läbi. Võttis kraanist kahe poole liitrise pudeli sisse vett. Ja ühte veinipudelisse ka. Ja ütles, et lähen tagasi. Läks ka.
Tegelikult reaalselt sealt kraanist ei tule vett. Päriselt.

In Rainbows

Hängisin Radioheadist Thom Yorke´i ja Colin Greenwoodiga. Istusime baaris ja võtsime õlled ja rääkisime niisama juttu ja tegime nalja. Nad tegelt esinesid ka seal samas baaris. Inimesi põhimõtteliselt ei olnud üldse kohale tulnud. Ja sellepärast nad olid kahekesi ka - trummid ja kitarrid ja muud asjad olid küll laval, aga tegelt need tulid fono pealt. A tundus, et neil oli endal üsna ükskõik, et keegi kohale ei tulnud ka. Istusime rahulikult laua ääres, kui äkki tuli kontsakingadel sisse mingi mutike. (No kujuta ette, ta kõndis umbes nagu Peggy Bundy, ainult et tal olid sirged juuksed ja krunn ja ta oli lühemat kasvu. Ja ta oli pisut purjus, ma arvan...) Ja see sama naine röögatas: "Play the e-song!!!". Mille peale Thom Yorke ja Colin Greenwood laksust püsti tõusid, lavale läksid ja lugu mängima hakkasid. (Hiljem selgus, et kiire reaktsiooni põhjustajaks oli tõsisasi, et krunniga naine oli Thom Yorke´i ema). Ma ei ole kindel, milline lugu see oli, aga kindlalt oli see viimase plaadi pealt. Isegi sellel ajal, kui nad mängisid, karjus see naine ikka edasi: "Play the e-song!!!".

Toredad poisid olid muidu. Kahju ainult, et nii memmekad.

Kõige lühem post, peaaegu haiku

Leidsin kodust salasahtlid. Kõik puhtaid kätterätte täis.
Ainult selleks, et ärgata hommikul vasaku jalaga, mille peale ei saa toetuda.
Analyse this!

The Wonders of My World

Hakkasime kõik puhkusele minema. Rektor jagas veel viimaseks nädalaks ülesandeid, et kõik tehtud saaks ja suveks midagi ripakile ei jääks. Mina sain kolm ülesannet. Pidin mingi andmetabeli koostama, mingi väikese uuringu tegema ja ehitama Hannes Võrnost elusuuruse kuju kellegi sünnipäevakingiks. Materjal põhimõtteliselt oli kartong ja teip ja põrandavärv. Lükkasin seda muudkui edasi. Ei tundunud eriti äge töö olevat. Õnneks avastasin, et ühele üliõpilasele (see poiss elas Pärnus minu tänaval kunagi, ta vanaisa kutsusid minu vanaema ja vanaisa Ratturi-Uunoks või millekski selliseks, sest tal varastati kuus korra vähemalt turu või poe juurest jalgratas ära. Väga ebaõnnelik mees. Nüüd ta on juba surnud muidugi) pandi ka sama ülesanne peale ja sellele naljakale pudikeelsele raamatukoguhoidjale. See kuju ei tulnud eriti ilus. Sest põrandavärv oli tõesti põrandavärv - siuke pruunikas ja üsna kole. Aga mina vähemalt tegin hingega seda kuju. Hannes Võrno mulle ju väga meeldima.
Kokkuvõtteks: Peeter Oja on olnud, Võrno ka mingil kujul vähemalt. Tarmo Leinatamm, jään põnevusega ootama! A, pliis ära selles sinepikollases pintsakus tule...

Good and Done

Joosep ja Leena said lapse. Tüdruk oli minu meelest. Joosep oli ilgelt äksis. Leena mitte nii väga. Aga ta pani orkutisse pilte üles ikkagi. Täitsa fotograafi juures tehtud ja puha. Joosepil oli see sama punane vest seljas, mis nendel Just!-i piltidel. Ja Leena nägi pigem välja nagu Amy Winehouse. Ainult kõvasti ilusam. Aga see Joosepi üllas nägu... Vot seda on raske unustada.
Tallinnas hakkas paralleelselt teine superstaari saade ka jooksma. Mõtlesin, et hell, miks mitte, lähen ka. Žüriis oli ikka kolm inimest, aga minu meelest olid nad nagu pigem American Idol´i žürii moodi. Muidu saate formaat oli kõik täpselt sama. Ainult, et esinema ei mindud eraldi ruumi, vaid kõik seisid ja rääkisid omavahel juttu suures saalis ja siis vahepeal käisid neile ette laulmas. Ma ei suutnud laulu ära valida. Ja kogu aeg, kui mõtlesin, et järgmisena lähen, siis laulis keegi täpselt enne mind minu laulu ära. Lõpuks tekkis hea võimalus, astusin ette, aga suu oli nätsu täis. Vabandasin täis suuga žürii ees. Ja hakkasin nätsu suust välja koukima. Seda oli jubedalt palju. Osa tuli kohe välja. Osa tuli koos hammastega ja oli üsna valus. Verd jooksis ka. Vabandasin uuesti. Jooksin vetsu ja tagasi tulles juba üks tibi laulis seda laulu, mida ma ise tahtsin tegelt laulda. Kuigi koledasti, aga ta oli väga peenike see-eest. Otsustasin mitte proovida.

Just visiting

Sõitsin Martinile korraks külla. Saime rannas kokku Austraalias. Rand oli umbes selline -> ainult, et palju mehi oli seal väikeste lastega. Läksin talle mingit tähtsat juttu rääkima, sellepärast oli vaja kohale sõita. Istusime terve päeva rannas, kuni pimedaks läks. Mehed lastega ei läinud ka koju. Mina ka mitte, sest ma valetasin Martinile lennukiaja, et sellest meelega maha jääda. Rannas oli mõnusam olla.
Pärast läks elu edasi nagu filmis, mida ma olin juba enne näinud. Nii, et ma teadsin täpselt, mis edasi tuleb. Sõitsime Hondaga, ma ei mäleta, kes juhtis, kas Hedi või Madli. Aga igatahes autos olid nad mõlemad. Ja lisaks ka üks neegripoiss. Ja ma teadsin, et kohe lendab Honda kurvist välja ja käib mitu korda üle kuudi, sest ma olin seda filmi juba näinud, nagu ma ütlesin. Ja sättisin turvavöö ekstra tugevalt kinni. Ja Honda käiski üle kuudi mitu korda. Neegripoiss kukkus välja. Hakkasin teda aitama, kui juba oli neegripoiss ja Hedi ja Madli ja keegi veel kõik võtnud Hondal omapoolsest nurgast kinni ja tassisid seda mäest üles. Ma istusin taga istme peal ja mind ei võetud appi.
Ma ei ütle rohkem midagi.