I See Dead People

Jaa, tõepoolest. Neloneni pealt jookseb selline seriaal nagu Days of Our Lives. Korralik seep. See on selline tulin-töölt-söön-võileiba-telekast-ei-tule-midagi-ja-discoverist-on-üledoos saade. No igatahes, kuhu ma tahan jõuda on see, et jaa-jaa ma vaatan seda mõnikord salaja. Kuigi see tõesti on kohutav sari.

No eniveis, see Shawn (hurmav noormees äratuntav ka juuresoleval pildil) suri ära. Aga tal oli nagu mingi kuuajane ooteaeg enne, kui ta niimoodi ära suri, et ta enam kummitada ei saanud ja hakkas mind kummitama. Ta kogu aeg ilmus suvaliselt välja ja ehmatas mind. Isegi vist mitte pahatahtlikult, aga see kukkus igal juhul niiviisi välja iga kord. Ja tahtis muudkui juttu rääkida. Nii et seisin nende teiste rumalavõitu seebinäitlejatega koos ja muudkui rääkisin edasi, mida Shawn tahtis neile öelda. Suhteliselt tüütu värk.
Aga lahe oli see, et ta rääkis, kuhu pärast surma minnakse. Põhimõtteliselt kanalisatsiooni. Ta näitas kaarti ka. Et kui siit kanalisatsiooniaugust alla minna, siis need kolm käiku on lihtsalt kanalisatsioon, aga see neljas on see, mis viib õigesse kohta kohale. Ausalt öeldes jäi selgusetuks, kas tegemist on taeva või põrguga. Aga sellest ma sain aru, et põhikunni nimi on härra Rõõmurull.

Home is where the heart is

Meil oli tohutult suur korter. Mul ja Vürstil. Aga me ei elanud seal, sest alles remonditi seda veits. Nii suur, et terrass oli hiiglaslik ja aed oli sama suur kui pargid tavaliselt. Ja korruseid oli kolm ja treppe nii palju, et kõikidest treppidest ei saanudki kolmandale korrusele näiteks... Me hullult ootasime, et sinna kolida.
Aga mu autokooli sõiduõpetaja tegeles mingite eluheidikutega. Ja kuidagi kukkus niiviisi välja, et nad hakkasid seal meie korteris läbi viima laulutunde ja samal ajal tegelesid ka ehitusega. Ja kuidagi kukkus ka nii välja, et kõik need poolkodutud "ehitajad" said nagu aru, et kui see ehitus saab valmis, siis nad võivad seal ise elama hakata. Käisin nendega isegi paar korda seal kaasas. Laulsin ja vedasin koos mustlasnaistega palke ja ehituspahna majast välja. Keegi ei teadnud, et tegelt kõik on minu oma. Siis ühel päeval kutsusin oma autokooli õpetaja kõrvale ja ütlesin, et tead, tegelt see ju on minu korter. Siis ta naeris ja ütles, et noh, las siis ehitavad ikkagi valmis.
Aga ma ei mäleta, et me oleks sinna kolinud, sest igatahes pidasime mu vanaema sünnipäeva hoopis puukuuris.

Üks tavaline, palun

Võtsin endale koera. Ostsin nelja krooni eest mingi tõukutsika. Ilgelt khuul oli. Koera võtsin sellepärast, et tuli välja, et Vürst on mitu aastat plaanitsenud mu mõrva (jah, ma vaatasin ka eile Mr and Mrs Smithi - ka mina olen tavaline meinstriimi kunn). Ja no siis ma mõtlesin, et tõenäoliselt üksi läheb edaspidi igavaks. Nime koerale ei pannud. Õpetasin ta pappkarpi pissima ja lugesin talle õhtul enne magamajäämist muinasjutte. Saime hästi läbi. See oli tore.

Nobody likes you, monkey boy

Me pidasime vana-aastaõhtut kahetoalises korteris, kus esines ühe lauluga Tanel Padar and the Pann. Ja mu vanaema oli poksitreener.

i find it kind of funny. i find it kind of sad. but the dreams in which im dying. are the best i ever had.

Ma pole tõeliselt ammu hambaarsti juures käinud. Ja see teeb mulle tõeliselt ammu tõsiselt muret.
Õnneks lõpuks siiski läksin hambaarsti juurde. Pärnusse. Oma vana kooli kõrvalmajja. Õues oli juba täiega õhtu ja pime ja hambaarsti juures oli peale minu veel väga palju inimesi. Mitte ainult ootamas, vaid kohe seal hambaarsti tooli ümber istumas ja juttu rääkimas. Mina istusin toolil ja juba ootasin, et lamp näkku surutakse, aga nii mulle kui hambaarstile ootamatult läks see üritus sujuvalt üle tavaliseks rummijoomiseks. Enne, kui arugi sain, olime juba mõnede vanade klassikaaslastega läinud koolimajja õpetajatelt alkoholi juurde nuruma. Edukalt, kusjuures. Vanast ajast oli meeles, et neil tavaliselt ju on.
Njah, järgmise korrani, doktor Kork. Ja didn´t he use to be a woman?...