Home is where the heart is

Meil oli tohutult suur korter. Mul ja Vürstil. Aga me ei elanud seal, sest alles remonditi seda veits. Nii suur, et terrass oli hiiglaslik ja aed oli sama suur kui pargid tavaliselt. Ja korruseid oli kolm ja treppe nii palju, et kõikidest treppidest ei saanudki kolmandale korrusele näiteks... Me hullult ootasime, et sinna kolida.
Aga mu autokooli sõiduõpetaja tegeles mingite eluheidikutega. Ja kuidagi kukkus niiviisi välja, et nad hakkasid seal meie korteris läbi viima laulutunde ja samal ajal tegelesid ka ehitusega. Ja kuidagi kukkus ka nii välja, et kõik need poolkodutud "ehitajad" said nagu aru, et kui see ehitus saab valmis, siis nad võivad seal ise elama hakata. Käisin nendega isegi paar korda seal kaasas. Laulsin ja vedasin koos mustlasnaistega palke ja ehituspahna majast välja. Keegi ei teadnud, et tegelt kõik on minu oma. Siis ühel päeval kutsusin oma autokooli õpetaja kõrvale ja ütlesin, et tead, tegelt see ju on minu korter. Siis ta naeris ja ütles, et noh, las siis ehitavad ikkagi valmis.
Aga ma ei mäleta, et me oleks sinna kolinud, sest igatahes pidasime mu vanaema sünnipäeva hoopis puukuuris.